Minu jaoks on suve sümboliks lisaks ilusale ilmale (ignoreerigem seda tänahommikust padukat) suveüritused. Jumaldan sumedate suveõhtute veetmist kusagil melus, olgu selleks siis kontsert, restoran, etendus, tänavafestival vms. Kui
Ma ei oleks kunagi uskunud, et saabub päev, mil siia blogisse jõuab kurgisupp.. Never say never.. Mõni meist on suutnud suve hakul maast paar lisakilo üles korjata. Ei
Teate, mis nädal hetkel on? Lasteaedade lõpetamise nädal! Miks mina seda üldse tean? Sest et ma olen torditegija. Juhei! Mustsõstra ja šokolaadi tort Ühesõnaga. Ma veetsin
Kuigi juba mingi aeg tagasi sain aru, et ei kirjuta enam musta virtuaalsesse auku oma postitusi, siis ikkagi on niiiiiii südantsoojendav see, kui te endast märku annate! Aitäh!
Minu mustvalges maailmas jagunevad inimesed blogimisest rääkides pooleks – on inimesi, kes mõistavad seda, ja neid, kes kohe üldse ei mõista. Ühed mõistavad, kust tuleb motivatsioon ja huvi
Ma tunnen end juba natuke katkise makina, mis teile igal kevadel karulaugu kiidulaulu laulab (Kuidas küll teised toidublogijad viitsivad aastast-aastasse, nädalast-nädalasse sama juttu sama tooraine kohta rääkida!?). Näiteks
Täna tekkis mul nõnda hullumeelne idee, et võiks õige blogida. Vahelduse mõttes või nii. Sparglisupp emale emadepäevaks Tegelikult võtsin kahenädalase kevadise puhkuse (mis osutus küll suviseks
Ma olen viimasel ajal jutukaks muutunud taas.. Kui te kõigest tahate teada, kuidas valmisid troopilised minipavlovad, siis kerige kohe julgelt alla ja üritage ignoreerida miljon tibipilti.. Juba
PROLOOG: Väga harva on ette tulnud olukordi, kus olen kirjutanud retseptivabasid postitusi. Ainult väga erilises olukorras. Ja olles valmis kirjutanud 3xA4 tänavusest Võhandu Maratonist, otsustasin, et see on
Tähendab, et… reisi kokkuvõtet ma ikkagi veel ei ole valmis tegema. Aga kangesti tahaks kirjutada. Nii ma siis kirjutan. Lubadused ongi selleks, et neid unustada. Juustukook
Kui te kõik ei jälgiks agaralt mu Instagrami ja FB lehte, siis ma peaks praegu teie ees meeleheitlikult vabandama, et olin puhkusel ja ei saanud blogida ja ja…
Ma olen ammmmmuilma tahtnud kirjutada spordist. Nagu toidublogides ikka kombeks.. Ei, tegelikult, eelmisel aastal kirjutasin loo sellest, kuidas ülikooliajal kõvasti juurde võtsin ja siis pea aasta end tasapisi
Teadupärast ma ei ole väga autoinimene ja auto on lihtsalt praktiline asi, mis mind liikumisel abistab. Aga kord kvartalis ma jõuan temaga ikkagi pesulasse. Talve lõppu tähistav õnnis
Tegelikult ma ei tahtnud oma eelmise postitusega mingit haletsust ega lohutamist. Päriselt. Enda arust olin väga sõjakas-positiivses meeleolus seda trükkides (“ohh, panen nad kordki ometi paika”). Nii et
Nonii, tänase postituse sisu olen ma juba miljon korda mõelnud ära kustutada, aga… täna olen julge. Muidu varsti unustan ära, mida tähendab oma blogis vabalt sõna võtmine. Liiga
