Õunapirukas

Teeme ikka ühe õunapiruka ka, enne kui õunahooaeg läbi saab!

Mul isiklikult on tänu rasedusele õuntest kõrvetised, nii et tänavu on minust see õunahooaeg ikka täitsa mööda läinud paraku.

 

 

Eelmises postituses tunnistasin, et olen juba muutunud sõjakaks last puudutavatel teemadel. See-eest olen kuidagi maha rahunenud kõiges muus. Ausalt öeldes ise oletasin, et minust saab üks põrguline rase. Noh, et see iseloomuke on mul niigi kehva ja kui ma üldiselt olen range inimene, siis eeldasin, et rangusele lisandub hormoonide kaasabil ebaratsionaalsus ja näägutamine (ses suhtes, et ma küll nõuan ja eeldan palju nii endalt kui ka teistelt, aga üldiselt mitte absurdseid asju ja üldiselt täiskasvanulikul moel, mitte jalgu trampides). Enda arust nii siiski üldjoontes ei läinud ja oma ebaratsionaalsed rasedusaegsed vihahood võin ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ma suutsin ühel päeval isegi alla neelata selle, kui üks keskealine liiklus-mats näitas mulle keskmist sõrme. Kuigi esimese hooga rabasin autost pardakaamera tuppa kaasa, et matsi foto sealt arvutisse laadida ja FB riputada. Lõpuks jäi see siiski sinna kaamerasse.

Rääkimata siis sellest, et kodus olen ikka sama tubli (ehk isegi tublim, sest torte teen vähe ja vaba aega rohkem), kätelkandmist pole kordagi nõudnud ja ainukeseks täiesti absurdseks jonniks oli õhtu, kui lõppkokkuvõttes abikaasa öösel mulle kartulisalatit ostma pidi. Aga see oli üks õnnetu ja üldse mitte kuri jonn. Vaid ühel õhtul tundsin tõelist seletamatut raevu – koju jõudes läksin otsejoones magamistuppa, tõmbasin ukse pauguga kinni jättes kassid ja abikaasa teisele poole, istusin maruvihasena üksi, kuni suutsin magama jääda.. ja hommikul ärkasin täiesti heas tujus. Nad kolmekesi olid üsna segaduses, aga ilmselgelt juba teavad, et herilast ei tasu ärritada.

Kuhu ma selle järjekordse enesekiitmisega jõuda tahan?

Juba mingi aeg tagasi sain taas ühelt lugejalt kirja viitega postitusele, mille pealt võiks ühe ühiskonnakriitilise postituse välja arendada. Lugesin siis seda ja tundsin…. mitte midagi. Mul oli nii tore suvi ja elus on nii palju uusi tuuli, et ma ei avanudki suvel kordagi ühtegi toidublogi. Eks ma ise oma varasemate kriitiliste postitustega olen loonud endale väikese targutaja kuvandi (mida ma tegelikult olengi) ja näen, kuidas mu mõned torked siiamaani torgivad mõne kaunitari tagumikku.. Järelikult läksid need kõik õigesse kohta.

Vahepeal ikka käed sügelevad, sest tahaksin kirjutada, kuidas Eesti toiduajakirjades võib kohata copy-paste juttu toidublogist. Ja ma isegi ei liialda. Kvaliteetajakirjandus või asi. Või sellest, kuidas “meistrid” kopeerivad teiste meistrite töid (mõnd “meistrit” nimetatakse siin väiksemates ringkondades “vaese mehe Olgaks” lausa). Aga tänaseks on mul kuidagi… ükskõik. Sain mingi hetk aru, et kõik jutud loomevargustest on niikuinii nagu hane selga vesi ja “vaadaku ma end parem peeglist” (eks ma siis vaatangi ja rõõmustan, kui ilusaks on mu kõht läinud!). Justkui minu postituses komade puudumine vähendaks teise blogija retseptivarguse pattu või muudaks selle olematuks. Mina elan hea meelega oma südametunnistusega, kui minu patuks on nõrk lauseehitus, millest olen teadlik juba põhikoolist saati. Vargad elagu aga omaga 🙂 🙂 🙂 (siinkohal tervitan kolme smailiga kõiki passiiv-agressoreid, sest smailid solvangu lõpus teevad ju eelneva jutu olematuks, eks!).

Niisiis peame ikka kas või ajutiselt siin heatahtlikku blogi ja pole mõtet mulle teemasid ette sööta, palun. Ega seda zen olekut niikuinii kauaks ole.. Varsti on paratamatult tulemas suuremat sorti paanikaperiood, sest mõnel meist on jätkuvalt ostetud 0 asja lapsele ja noh, viimasel ajal olen tasapisi hakanud mõtlema, et ma pean selle rabeleva inimolendi endast ju välja saama millalgi ja ja… uuuuhhhh..

 

Nagu mu sõbranna ütles, et ainult Olga Kaju suudab ühes lõigus rääkida lapse saamisest ja oma litsakast riietumisstiilist. Samamoodi ainult Olga Kaju suudab teha postituse mitte-torkimisest ja teha selle jooksul ikka mitu torget.

 

Eriti mõnusa sidrunimekiga õunapirukas!

 

Algretsepti autor: Kertu Lukas.

 

Õunapirukas

26 cm

 

220 g võid

200 g suhkrut

350 g jahu

1 tl vanillsuhkrut

1 sidruni riivitud koor ja mahl

1 muna

 

Täidis

25 g võid

900 g kooritud, puhastatud ja tükeldatud õunu

1 sidruni riivitud koor ja mahl

100 g suhkrut

1 sl maisitärklist

Määrimiseks 1 muna

 

 

Sega kokku või, suhkur, jahu, vanillsuhkur ja sidrunikoor- ning mahl. Nüüd lisa muna ja sega tainas ühtlaseks. Mähi toidukilesse ja pane külmkappi.

Kuumuta ahi 190 kraadini.

Sulata potis või, lisa õunad, suhkur ja sidrunikoor ning -mahl. Hauta, kuni õunad on enamvähem pehmed. Sega maisitärklis vähese külma veega ja lisa õuntele. Kuumuta veel natuke ja tõsta täidis külmale vesivannile jahtuma.

Rulli tainas lahti ja vooderda sellega pirukavorm. Torgi kahvliga mõned augud. Pane peale täidis ja tee järelejäänud tainast kate vastavalt oma soovile ja fantaasiale 🙂 Määri pirukas munaga ja küpseta kuldseks.