Hullud lood

… sõna otseses mõttes.

Ehk siis otseselt polegi midagi niiväga hullu. On vaid üks hull. Olgu ta siis siin postituses nimega S.

Ma hakkasin umbes 5 aastat tagasi käima regulaarselt Audentese spordiklubis trennis. Proovisin erinevaid treeninguid, kuni komistasin ideaalse treeneri otsa, kes andis muuhulgas mu vana lemmiktrenni zumbat. Niimoodi ma siis saingi ainult zumba tšikiks, kuna seda trenni oli kolm korda nädalas ja see oli minu jaoks piisav koormus töö-ülikooli kõrvalt.

Spordiklubides olen ma alati olnud selline veits omaette hoidja. Teiste treenijatega piirdunud enamasti teretamisega. Kui sedagi. Ma nimelt trennis olen alati süvenenud sellesse, mis teen, ja sestap pole mul aega, et oma resting bitchface naeratuseks moonutada.

Kuna zumba treener oli trennivälisel ajal selline vaikne ja omaette, siis üsna pikalt ma ei suhelnud Audenteses mitte kellegagi. Kuniks ühel hetkel otsustas S, kellega me alati tantsisime kõrvuti, et meist saavad sõbrannad. Ma ei mäleta, millal ja kuidas see üldse käis, aga ühtäkki oli see proua igal pool. Kui ma tulin trenni varem ja läksin jõusaali jooksma, siis tema keksis kaasa kõrvallindil. Kui sõudma, siis tema istus kõrval sõudeergomeetril. Kui istusin niisama garderoobis, siis tema istus kõrval. Pärast trenni võttis ta aga lahti riietumata garderoobikapist banaani ja tuli niimoodi duširuumi minu kõrvale jutustama ja banaani sööma. Ühesõnaga elutüütu. Ahjaa, mida ta rääkis? Enamasti kirus seda, kuidas keegi talle jala peale astus, seda, et spordiklubi põrandad ei libise… ja rääkis treeneri isiklikust elust, nii palju kui teadis (või välja mõtles). Ma tema kohta ei saanudki kunagi midagi teada. Noh peale selle, et kunagi hiljem, kui me hakkasime treeneriga hästi läbi saama, siis ta teadis, et tegemist on töötu klaveriõpetajaga, kes ei oska sõnagi eesti keelt ja on seetõttu natuke elu hammasrataste vahele jäänud.

Olete juba kindlasti aru saanud, et ma olen inimene, kes kardab konflikte nagu tuld, aga see olukord vajas hädasti lahendamist. Tundsin end ahistatult (siis ma veel ei teadnud, et see alles lapsemäng), aga spordiklubi ega isegi mitte trenni vahetamine ei tulnud kõne alla, sest et ma keeldusin selle treeneri trennidest loobumast. Nii et ma tegin seda, mida ma teen alati konfliktiohtu olukorras – vaikisin. Ma hakkasin teda lihtsalt ignoreerima. Ütlesin ikka jätkuvalt tere talle alati, aga keerasin pilgu kohe ära ja läksin peatumata edasi. Niimoodi me eksisteerisime päris kaua. Võibolla pool aastat, võibolla aasta. Kes see enam mäletab. Ta viskas küll mulle aina kurjemaid ja kurjemaid pilke ning mingi hetk lõpetasime ka teretamise. Aga tantsisime ikka kõrvuti ja minu arust oli olukord ideaalselt lahendatud. Olin isegi natuke uhke enda üle. Boy was I wrong…

Zumba lemmikriietuseks on oli mul üks skort ehk lühike püksseelik. Teate, nagu tennises. Sellega saab eriti ilusasti oma puusade töö välja tuua ja iseennast imetleda. Ühel kenal pühapäevaõhtul tulingi taas seelikuga zumbasse ja juba trenni alguses kuulsin, et S mu kõrval kogu aeg räägib midagi. Kuna ma ei saanud aru mida, siis ignoreerisin. Siis läks jutt aina kõvemaks ja ma sain ühtäkki aru, et S räägib, et ma olen lits. Jätkasin oma professionaalset ignoreerimismängu ja siis S pööras juba minu poole ja lõugas, et lits värista jah oma tagumikku jne. Ma ei hakka teda siinkohal tsiteerima rohkem, aga see, mis sealt suust tuli, oli tõeliselt ropp. Tegin trenni lõpuni ja jooksin riideidki vahetamata nuttes autosse. Hiljem õhtul rääkisime treeneriga ja leppisime kokku, et ma kirjutan klubile ja tema läheb ka rääkima asjast järgmisel päeval. Tegelikult on neil ju olemas ka saalis kaamerad ja isegi ilma helita on ju näha, kui keegi kellegi peale hakkab keset tundi röökima. Niimoodi siis saigi S spordiklubist välja visatud.

Natuke aega ma ikka kartsin ka, et ega mul trenni ajal autoklaasi sisse lööda. Aga õnneks läks S edasi Revalisse sama treeneri trenni ja minu jaoks ta oli minevik. Kahjuks treeneri jaoks aga tänaseni igapäev 🙁 Alguses püüdis ta igal hetkel end õigustada. Et ma lits riivavat ta silma ja käivat teda aina taga rääkimas kõigile. Pluss ma olevat varem Revalis käinud, aga teinud selliseid asju, et ohoho ja siis mind visati sealt välja (kusjuures baka esimesel kursusel ma aastakese käisin Revalis küll :D). Ühesõna lugusid tuli nagu oavarrest, aga kuna see kõik juhtus juba eeeee eeee 3 a tagasi, siis mahlakamad lood on mu aju ilmselt välja tõrjunud. Õnneks mingi hetk S hakkas rahunema ja nüüd mingi pool aastat ma ei olnudki tema ja ta hullustükkide kohta midagi kuulnud. Olin ta isegi peaaegu ära unustanud.

Eelmisel nädalal kirjutab treener mulle “S paneb jälle hullu”. Ma mõtlesin juba omaette muiates popcorni varumise peale, et taaskord lugeda ta hullustükkidest. Aga järgnes lugu sellest, milline sitapea olen mina, sest et ma sünnitasin täpselt samal päeval, mil aasta enne seda ta spordiklubist välja visati. Saate aru! Hoidsin jalgu risti, et sellisel tähtpäeval sünnitada! Lisaks ma ikka veel käin kõigile tema kohta rääkimas ja teda terroriseerimas ja siis no see sünnituse asi ja ja.. jumal teab, mida kõike veel. Ilmselt sai hull kusagilt infokillu, et ma sünnitasin, ja katus pani lihtsalt minema. 1,5 a hiljem ja ta pole minust veel üle saanud. Tea, kas selline hull kunagi saabki. Lihtsalt loodan, et ta ei leia mu blogi ega kodu üles. Tegelikult on päris hirmus küll, kui keegi on sinu peale ära keeranud ja aastaid hiljem veel pole üle saanud. Jääb üle vaid palvetada, et see haigus ei süvene.

Et siis jah. Mul on olemas oma isiklik hull. Ma ei tea, kas nutta või naerda või hoopis karta.

EDIT: Mul meenus, et kunagi sai veel emaga naljatatud, et mis saab, kui S saab teada, et ma rase.. ema pakkus, et ilmselt on õnnelik, et tal oli õigus – lits väristas oma poolpaljast tagumikku niikaua kuni keegi talle tite taha tegi…

EDIT vol 2: Proua S saatis treenerile kirja, et mina olen treeneri abikaasa armuke.

EDIT vol 3: S on jõudnud juba nii kaugele, et käib mu blogilehelt pilte võtmas ja saadab Facebook’is sõbrakutseid mu abikaasale ja vennale.