Šokolaadiküpsised ja šokolaadi-moosimusid

Enne kui jõuame tänaste šokolaadiküpsiste retseptini, räägime natuke minu kanaemadusest… NOOT.

 

Chocolate cookies

 

Kui ma mingi hetk, paar aastat tagasi, hakkasin tegema tasapisi tellimustöid ja rohkem küpsetama, siis esialgu oli abikaasa sellega üsnagi hädas – ma lihtsalt ei osanud ega viitsinud enda järelt koristada. Iga kord nägi köök pärast torditegu välja nii nagu oleks seal toimunud tuumatordiplahvatus. Mida aeg edasi ja mida rohkem Masterchef Australiat vaatasin, seda enam hakkasin enda järelt koristama. Tänaseks päevaks käib kokkamine ja nõudepesu paralleelselt ning kooki ahju pannes, on köök juba tavaliselt puhas. Võibolla oligi probleem selles, et varem tahtsin (pigem siis ei tahtnud) ma koristada suurt nõudekuhja pärast küpsetamist ja see tundus üüratu tööna. Aga kokkamisega paralleelselt pesen asju ükshaaval ja siis justkui ei olegi tegemist nõude pesemisega. Vahepeal ma suudan isegi viimase kausi ära pesta enne kui panen koogi ahju. Puhtalt seepärast, et mulle meeldib mõte sellest, et viimane liigutus on koogi ahju panek. Nagu idülliline stseen filmist.

Samas põrandate ja lauapindade pühkimisega ei ole ma end seni väga vaevanud. Tundusid justkui kõrvaliste asjadena, millega ma ei pea tegelema.. Põrandaid peseb kodus abikaasa, sest ta käib paljajalu ringi ja teda häirib puru põrandal. Ma panen aga sokid jalga ja pole probleemi… 😀 Ja puru köögilaual? Absoluutselt pseudoprobleem – laua peal kõnnib meil ainult üks kass. Ja seda ka ainult salaja. Paar korda olen lihtsalt köögilaualt käpajälgi leidnud. Kassid on kavalad küll, aga ilmselgelt mitte piisavalt.

Küll aga olen viimastel nädalatel isegi laua pühkimise kombe külge saanud. Täiesti tühja koha pealt. Õigupoolest – mulle hakkab vaikselt kohale jõudma see “oma pesa” hindamine. Ju siis hormoonide kontsentratsioon on piisav. Ma lihtsalt olen kodus nii tubliks muutunud, et hirmutan isegi iseennast – tahan, et kodu oleks kogu aeg ilus ja korras. Et köögi lauad oleksid puhtad. Et külmkapis ei oleks riknenud toitu. Et laual oleksid värsked puuviljad ja kodused küpsised. Et peeglil poleks hambapastaplekke. Et matkatool ei seisaks keset elutuba. Kui ma veel oma kapi sisu kunagi korda teen ja õhtuti niisama küünlaid põletama hakkan, siis võite mind ametlikult koduhaldjaks tituleerida.

Ilmselt see on see hygge, millest Kristel kirjutas.

Või ikkagi hormoonid.

 

Eelmisel nädalal, kusjuures esmaspäeva õhtul, kui mul oli juba nädalaplaan tehtud, palus mu abikaasa alandlikult, kas ma võiksin talle hakata tööle lõunaid kaasa tegema. Ja mida tegin mina? Kukkusin torisema? Oh ei, täiesti vaimustusega hakkasin talle kohe järgmisest hommikust lõunasööke kaasa pakkima. Ise ju söön alati kontoris oma kodust kaasa võetud toitu ja kohe hea meel abikaasale ka kodust lõunat ja vahepalasid, mida ta ikkagi korraga ära sööb, kaasa pakkida. Sellega seoses meenus mulle aga üks postitus, millest tahtsin ammu kirjutada.

 

Lugesin blogist Toidutegu üsnagi intrigeerivat postitust “Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest“. Tähendab, et.. ma olen kõigega nõus, aga ma ei saa aru, milleks sellisel teemal oma pead vaevata ja veel enam, vihastada. Mul on näiteks siiralt ükskõik, kui teistes peredes naised teenindaja rollis on ja selle rolli veel ise vabatahtlikult võtnud. Ega mina nende kaasade sokke pesema pea. Kui tegemist ei ole just mu sõbrannadega. Kui mõni mu sõbranna otsustaks vabatahtlikult orjaks hakata, siis me kindlasti vestleks sel teemal.

Meil abikaasaga ei ole vist kunagi olnud isegi arutelusid ega vaidlusi teemal, kes mida kodus tegema peaks. Leppisime kokku kunagi ammu, et abikaasa tegeleb korteritega, sh kommunaalide, veenäitude jms (mis tihti laieneb põrandapesule ja väikestele remontidele.. või uue korteri remondile, milles ma ei teinudki midagi :D) ja köök on täielik minu pärusmaa. Natuke on see võibolla ebaaus, sest minu jaoks on mu köögikohustus ka hobi. Tema jaoks põrandapesu vaevalt et hobi alla kvalifitseerub. Ülejäänud asjad saavad kodus lihtsalt tehtud. Pesu paneb pesema see, kellel vaja, ja võtab sealjuures pesukorvist kõik pesu, mis masinasse sobib ja mahub. Ja ei torise, miks naisel nii palju aluspesu peab olema mehe kahe sokipaari kõrval.. Triikimisega ei tegele keegi ja ma pole kindel, kus me majapidamises triikraud üldse asubki (viisakamad riided käivad keemilises ja kes see üldse ülejäänud rõivaid triigib?). Nõudepesumasina paneb tööle see, kes selle täis paneb. Kassikasti puhastab see, kes esimesena näeb ja ei ignoreeri junne liivas (loe: 99% juhtudest abikaasa). Ja kui mu abikaasal on tööl nii kiire periood, et ta ei jõua lõunal käia, siis ma enam kui hea meelega teen talle söögi kaasa. Niimoodi on need asjad algusest toiminud ja on täiesti elementaarne, kui kaks täiskasvanud inimest käivad sama palju tööl ja teenivad koos elatist, siis samamoodi panustavad need kaks täiskasvanud inimest tööst ülejäänud ajast mingi osa kodustele kohustustele. Ühesõnaga, niikaua kui inimesed elavad koos täiskasvanud partneritena, ei saa ma üldse aru, miks peaks neid vihastama see, kui teised seda ei tee.

Samasugune lugu on igasuguste beebiblogidega, mida ma nüüd erialasest huvist lugema olen hakanud. Ma ei saa aru, miks nende blogijate tagumikke aina torgib, kuidas teised emad oma lapsi kasvatavad. Eks me kõik tahame ju olla need kõige targemad ja mindki häirib ilmselge rumalus. Aga niikaua kui see teise inimese rumalus ei puuduta otseselt mind ega mu lähedasi, siis.. milleks? Minu vihastamine avalikus blogis ei muuda ju midagi. Suvalise blogija emotsionaalne porin ei pane teist inimest oma maailmavaateid muutma. Seda enam kui lapse kasvatamises ei ole üheselt õiget käitumismustrit. Oh, oleks see vaid nii… Ühesõnaga – kui ma siiski kunagi muutun selleks kõiketeadjaks titemammaks, siis palun linkige mulle seesama postitus ja tuletage meelde, et kunagi ma olin enamvähem tasakaalukas täiskasvanu.

Ma ei taha öelda siinse postitusega, et maailmaparandajate postitused on halvad. Ei, ikka on head. Mulle meeldivad. Tore lugemine ja kaasamõtlemine! Ma lihtsalt ei saa aru, milleks võtta teise inimese elu ja otsuseid nõnda hinge (siinkohal võite loomulikult väita, et ma mõtlen selle emotsionaalsuse sinna ise juurde. Aga usun, et kui täiskasvanud naisterahvas oma blogis lausa vannub ja tegemist ei ole Mallukaga, siis tegemist on emotsionaalse postitusega). Samuti jääb mõistmatuks, kes lõppude lõpuks sellisest postitusest ikkagi kasu saab.

PS. See, kuidas ma seekord oma kodukoristamisest maailmaparandajateni jõudsin, jääb mullegi natuke selgusetuks.

PPS. Jaa, olen siinjuures täitsa teadlik, et olen varasemalt isegi endasse mittepuutuvatel teemadel emotsionaalselt kaasa torisenud niisama torisemise pärast.

 

Chocolate cookies

Šokolaadiküpsiseid ma vast kiitma ei pea, et te usuksite, kui head need on. Eriti arvestades retsepti autorit.

 

Retsepti autor: P. Herme.

 

Šokolaadiküpsised

2 plaaditäit

 

250 g võid, toatemperatuuril

100 g tuhksuhkrut

260 g jahu

Noaotsatäis soola

30 g kakaod

1 tl vanillsuhkrut

2 munavalget

 

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Vahusta või suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa vanillsuhkur, jahu ja kakao. Eraldi kausis vahusta munavalged soolaga pehmeks vahuks. Sega munavalged ettevaatlikult taina hulka. Pane saadud tainas pritsikotti ja pritsi sellest sobiva suuruse ning kujuga küpsised.

Küpseta ca 15-20 minutit. Jahuta restil.

 

Teine retsept veel! Thumbprint cookies kõlab inglise keeles nõnda hästi. Igati etemalt kui moosimusid.

Retsepti allikas: blogi Pastry Workshop.

 

Šokolaadi-moosimusid

1 plaaditäis

 

150 g võid, toatemperatuuril

70 g tuhksuhkrut

1 muna

1 tl vanillsuhkrut

250 g jahu

30 g kakaod

0,5 tl küpsetuspulbrit

Noaotsatäis soola

Ca 100 g hapukat džemmi

 

Kuumuta ahi 170 kraadini.

Vahusta või suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa muna ja vanillsuhkur. Seejärel sega hulka ülejäänud koostisosad. Pane saadud tainas toidukile sisse ning külmkappi ca 30 minutiks.

Vormi tainast pallikesed, suru iga palli sisse auk ja täida see džemmiga.

Küpseta ca 18 minutit. Jahuta restil.

 

Chocolate cookies

Share Button
10 Comments