Banaanibrownie

Olin eelmisel nädalal haige ja kodus olles vaatasin lõpuks ometi Masterchef Australia selle hooaja viimased osad ära. Ühes nendest osadest tehti torti, mille sees oli kihiks banaanibrownie. Loomulikult oli seda vaja kohe järele proovida!

 

 

Ma olen üks nendest inimestest, kes suurema väsimusperioodi ajal vahel unistab, et võiks jääda haigeks ja kodus logeleda, rohkelt magada ning sarju vaadata. Aga iga pagana kord, kui olen haige, kirun iseenda mõtteid. Tegelikult on ju teada, et haigena ei ole mingit logelemist. Haigena on vaid piinlemine ja mugavama asendi otsimine. Sisuliselt on 24/7 olukord, kus ei taha pikali olla ega seista ega sarju vaadata ega raamatut lugeda ega küpsetada ega üldse midagi.

Jah, ma olin eelmisel nädalal nii frustreerivalt haige – 5 päeva! See on ikka üks rekordeid. Käisin veel suht haigena ka ämmaka juures, kellele üldse ei meeldinud see, et küsimusele, millega ma end ravin, vastasin “Teega” 😀 Ei tea, kas selle pärast (või seepärast, et mu lähisugulastel esineb diabeeti), aga igal juhul karistas ta mind saatekirjaga GTT testile. Juhei.

Õnneks (tänu teele) ma siiski muutusin eile juba inimeseks ja suure tuhinaga koostasin endale pühapäevaseks pärastlõunaks will do listi. Jah, need kõik asjad said tehtud. Ootan kiidusõnu.

 

Vaarikatäidis sai ka tegelikult tehtud. Päriselt.

 

Pärast seda, kui olin avaldanud postituse Kaju perekonna tuulepäisusest, heitis abikaasa mulle ette, et see on alatu laim ja tema ei ole üldse tuulepäine ega hajameelne. Mõned päevad hiljem kaotas ta oma pangakaardi ja siis jättis ka kassi kappi kinni kogemata.

Eks Billy meil olegi paras suslik ja õige pisikesena ronis igal võimalusel kappi, eriti abikaasa kappi (tal on suur peremehearmastus). Praegu kohtab seda harvemini ja eelkõige siis, kui avatakse mõni kapp, mis reeglina on kinni. Jah, minu kapid on kogu aeg pärani.. Aga alguses kippus abikaasa teda ikka tihti kappi kinni jätma. Lihtsalt mina läksin teisena tööle ja alati kontrollisin viimase asjana, et mõlemad kassid oleksid silmapiiril. Ei olnud harv juhus, kus kontrolli käigus tuvastasin Billy abikaasa kapist. Kui juhtub aga nii, et kodust läheb viimasena välja abikaasa (ja eriti nendel päevadel, kui kassid peavad tollele päevale järgneva öö üksi veetma), siis ma leian alati võimaluse, et korraks kodust veel läbi käia. Vaja on kontrollida, et kassid üleöö kappi ei jääks ja tuled kodus oleks kustus jne. Vahel on mul tunne, et see kõik on lihtsalt emaks olemise harjutamine.

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, milline ema minust saab. Eks neid mõtteid on ennegi mõlgutatud, aga nüüd on see emadus päris käega katsutav. Õigupoolest ma juba olen ema. Kuigi enne lapse sündi last justkui ei ole juriidiliselt olemas, siis minu arust see minu sees põksuv väike süda (ja regulaarselt põit taguvad jalakesed) on ju igati olemas. Mõtlesin, et panen lõpuks need mõtted kirja – siis saan millalgi tulevikus enda selgeltnägijavõimete üle rõõmustada sinisilmsuse üle naerda.

Kas siit tuleva nüüd klassikalised lubadused a’la sünnitusel ma valuvaigisteid ei kasuta, ostan ainult korduvkasutatavaid mähkmeid ja toidan oma last ainult kodus valmistatud toiduga? Think again.

Arvan, et emana kaotan ma üksjagu oma snoobilikkust ja pedantsust. Emana ma ei arva enam, et 1 minut hilinemist on surmapatt ja kole toit mittesöödav. Usun, et nii mõnigi latt saab siin elus madalamale lastud. Samamoodi kaotan minule väga omast kärsitust. Arvan, et emana näitan ma enda kohta täiesti enneolematut kannatlikkust.. mis normaalsete inimeste maailmas on defineeritav siis keskpärase kärsitusega.

Arvan, et olen see ema, kelle lapsed on alati hoolitsetud ja näevad tunduvalt puhtamad välja kui ma ise.

Mida ma juba enda puhul täheldan on kusagilt sügavalt seest tulev sõjakus ja vajadus last kaitsta. Ma ei taha, et mu lapse elus oleksid halvad emotsioonid. Juba praegu ma egoistlikult ei taha oma ellu mingeid negatiivseid emotsioone, sest laps tunneb ju neid (mitte, et ma tavaliselt tahaks..). Pideva pärimise ja õpetamise peale vastan mingite umbmääraste vastustega, sest… mis see teiste asi on? Paari kalli inimesega tahan lapseasja arutada ja sellest mulle piisab. Teised kasvatagu oma lapsi 😀

Ausalt, ma ise ka ei tea, kust selline sõjakus tuleb ja kuhu me niimoodi jõuame. Niimoodi ma juba sünnituse ajaks olen parajalt ära keeranud. Sisimas saan ju aru küll, et inimesed tahavad lihtsalt viisakalt teemat arendada ja see on normaalne nähtus. Tõesõna ma väga püüan viisakam ja rahulikum olla. Kusjuures täna hommikul sain väga teemakohase ülesande:

 

Arvake ära, kas saan DONE vajutada? Kas või kunagi?

Selles ma olen alati kindel olnud, et minust saab range ema. Aga ausalt öeldes mu abikaasa on selline rahulik elunaudiskleja, et mul ei jäägi muud üle, kui olla see bad cop. Kujutan seda nii elavalt ette, kuidas lapse jaoks saab isa olema see lõbus ja “kõike lubav” inimene, kellega koos palju tehakse.. ja ema siis see, kes kõiki “lahedaid” ideesid piirab. Ei luba isal üksi Rootsi aerutada vms.

Vaatamata rangusele arvan, et kaldun last hellitama. Vähemalt nende asjadega, mis minu arvates on lapsele kasulikud. Ma ei taha, et mu lapsele jääks ükski vajalik asi kättesaamatuks. Ükski trenn ega huviring. Minu poolest käigu või kümnes huviringis. Ja ma tõesti ei mõtle, kes nende eest maksab või teda sinna viib-toob.

Rääkides viimisest-toomisest. Ma tahan olla ema, kes suudab kasvatada iseseisvat isiksust. Mismõttes peavad tänapäeva laste vanemad nendele kodutöid e-koolist vaatama? Et laps ei saa ise päevikusse üles kirjutatud? Rääkimata autoga kooli viimisest. Siis trenni viimisest. Siis huviringi.

Üks, mis on kindel – isegi emadus ei pane mind laulma. Nii koleda hääle peale ei jää küll ükski laps magama.

Milline iganes ema ma siiski lõppkokkuvõttes ka ei oleks, siis üldiselt on mu eesmärgid emana kokku võetavad ühe lausega – ma tahan saada selliseks emaks nagu seda on minu ema. Ehk pakkuda lastele suurepärast lapsepõlve ja sealjuures kasvatada nad iseseisvateks täiskasvanud inimesteks, kes oma eluga hakkama saavad. Ma tahan olla selline lapsevanem, kelle lapsed ei unusta oma vanemaid pesast välja lennates. Ma tahan luua piisavalt usaldust, et lapsed tahaksid mulle asju rääkida ja tahaksid minuga iga päev suhelda (jepp, me emaga räägime iga päev) ning otsiksid ise kontakti. Kelle lapsed tahavad minuga ka täiskasvanuna teatris, kohvikus ja kinos käia (isegi siis, kui nad peaksid naerma selle üle, kui ema ei tea, millest on popcorn tehtud). Ma tahan olla oma laste jaoks kasulik ka siis, kui nad on täiskasvanud, ja olla see inimene, kelle poole lapsed alati iga murega julgevad pöörduda. Olgu selleks kasuks siis ära kuulamine, vaimne tugi või murakamoos haiguse ja hapukurgid raseduse ajal.

 

 

Algretsepti autor Christy Tania.

 

Banaanibrownie

30×30 cm koogivorm

 

300 g tumedat šokolaadi

300 g võid, toatemperatuuril

150 g suhkrut

150 g Muscovado suhkrut

130 g jahu

2 g muskaati

250 g muna (ca 5 tk)

450 g küpseid banaane, tükeldatud

Noaotsatäis soola

 

Kuumuta ahi 160 kraadini.

Sulata šokolaad vesivannil.

Vahusta või suhkrutega heledaks kohevaks vahuks. Lisa ülejäänud kuivained. Lisa ükshaaval, ikka vahustamist jätkates, munad. Seejärel lisa šokolaad ja banaanitükid. Sega veel, kuni saad ühtlase massi, banaanitükid võivad siia-sinna jääda.

Küpseta ca 45 minutit – valmis brownie peab olema äärtest hangunud ja keskelt kergelt vetruv.