Pistaatsiamakroonid

Pistaatsiamakroonide juurde passib kindlasti kenasti jutt sportimisest. Rasedana sportimisest.

Võin öelda, et naised, kes pole rasedad olnud, teile haledalt valetatakse. “Saad rasedana kahe eest süüa” on õudne vale, mis asendub pärast rasedaks jäämist lausega “paar köögivilja päevas peaksid rohkem sööma”. “Vähemalt rasedana pead juurde võtma” asedub hirmsate ämmakate juures käimisega, kes iga üleliigse saja grammi peale pead vangutavad ja glükoositalumatuse testiga (ehk rasedusaegse diabeediga) ähvardavad.. Ma pole päris ausalt mitte kunagi elus nii hoolsalt oma toitumist ja liikumist jälginud kui praegu.

Pistaatsiamakroonidest said kohe eriti dramaatilised fotod kuidagi..

Juba tubli 3,5 aastat olen käinud regulaarselt Audenteses sportimas. Eelkõige käin ikka zumbas tantsimas, aga natuke teen ka lihtsat jõutreeningut BodyVive ja vahel eksin jõusaali või basseini. Loomulikult tekkis rasestudes koheselt küsimus, kuidas sobivad rasedus ja sport. Lugesin natuke siit-sealt internetist ja küsisin nii kahe erineva arsti kui ka ämmaka käest, mis nad asjast arvavad. Meditsiinitöötajate ja asjalike internetiallikate vastus oli kui ühest suust: kui olen trenni regulaarselt teinud ja kui see mu enesetunnet halvemaks ei tee, siis nemad soovitavad spordiga jätkata, lihtsalt vähendades sealjuures koormust. Seevastu isehakanud eksperdid kõik aina tänitavad sportimise kallal. Justkui rasedus oleks haigus, mis eeldab kodus istumist.

Samas, niimoodi spordist üleöö loobudes võibki rasedusest haigus saada. Siinne isehakanud ekspert on rääkinud.

Üldiselt ma siiski absoluutselt ei arvusta neid naisi, kes otsustavad raseduse ajaks spordist loobuda. Vähemalt niikaua, kui nad vähemalt käivad jalutamas või liigutavad end natukenegi. Kui sportimine tähendaks naisele pidevat muretsemist ega ta lapsele liiga tee, siis see ei pakuks ju enam naudingut. Liiatigi ei ole liigne muretsemine rasedale hea. Meil on niigi palju asju, mille pärast igapäevaselt muretseme. Niiet pigem juba tehku rase inimene vähem sporti, kui elagu pidevas mures. Samuti on paljudel naistel rasedana füüsiliselt piisavalt paha olla, et ei taha sportimisest kuuldagi. Misiganes põhjus siis ka ei oleks, kas vaimne või füüsiline, siis minu arust on normaalne sportimisest loobuda. Vähemalt sama normaalne, kui probleemide puudumisel spordiga jätkata. Rase peab küll järgima palju reegleid, aga minu arust on peamine ikkagi käituda nii, et enesetunne oleks hea.

Niisiis mina oma zumbast küll ei loobu 🙂 Kusjuures mul on kontoritoolist ja sundasenditest palju rohkem probleeme kui tantsimisest. Pärast tantsu on tuju hea, keha soe ja mõnus. Niikaua kui enesetunne lubab ja tossupaelu suudan ise kinni siduda, siis kavatsen ka tantsida! Loomulikult ei jaksa enam palju liigutusi teha ja hoidun hüpetest ja liiga järsud liigutused jätan tegemata. Alguses oli see väga keeruline, sest olen harjunud ju südamest pingutama, aga nüüd õpetasin hambad ristis iseend rahulikumalt võtma. Pidin alguses kogu aeg mõttega asja juures olema, et end tantsu sisse ära ei unustaks. Samuti hakkas mul väga kiiresti keha muutuma ja minu arust alguskuudel paistsin ma lihtsalt paksuna. Tänaseks olen aga täiesti harjunud asju rahulikumalt tegema ja peeglist vastu vaatav kehagi ei ole paks, vaid tavaline raseda naise keha, mis enam spordiriietesse kuigi hästi ei mahu.

Vahepeal küll tunnen end nagu elevant tantsusaalis – suur ja kohmakas 😀 Mõjub kohati kuidagi ebasoliidselt…? Aga sellest suudan üle olla enamasti. Eks ma varsti hakkan juba rohkem rasedasõbralike trennide ehk vesiaeroobikate ja pilateste poole kiikama… Viisakas oleks, eksole. Igal juhul, nii kaua kui minu keha vähegi võimaldab, siis kavatsen sportida. Kui aga enam ei jaksa, siis alati saab jalutada!

Makroonide retsept ikka see klassikaline kodukokal kõige paremini õnnestuv makroonide retsept (P. Herme) ja täidise olen arendanud ise katse-eksitusmeetodil. Täpsemaid makroonide valmistamise tegevuskäike ja nõkse olen seletanud oma vanemates makrooniteemalistes postitustes: vol 1 ja vol 2.

Pistaatsiamakroonid

150 g mandlijahu

150 g tuhksuhkrut

110 g munavalget

150 g suhkrut

37 g vett

Rohelist toiduvärvi

Täidis

200 g valget šokolaadi

150 g vahukoort

2 sl pistaatsiapastat

125 g võid

Noaotsatäis soola

Rohelist toiduvärvi

Kaalu ühte kaussi kokku mandlijahu ja tuhksuhkur. Nüüd sõelu saadud segu teise kaussi. Jaga munavalge kahte kaussi – 55 g ja 55 g. Ühte munavalge-kaussi lisa toiduvärv ja sega hoolikalt läbi. Kalla värvitud munavalged kuivainete peale, ära sega! Jäta ootele.

Pane pliidi juurde valmis teine kauss munavalgetega ja mikser. Väikeses potis sega kokku suhkur ja vesi ning kuumuta, kuni siirupi temperatuur on 118 kraadi. Vahepeal alusta juba munavalgete vahustamist. Eemalda siirupipott tulelt ja kalla vaikselt siirup munavalgevahtu, jätkates pidevalt vahustamist. Vahusta segu kuni see on jahtunud. Nüüd kalla pool munasegust kuivainete kaussi ja sega hoolikalt spaatliga läbi. Lisa ka teine pool munavalgetest ja sega tainas kokku.

Pane tainas kondiitrikotti ja pritsi sellest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ca 2-3 cm diameetriga pallikesed. Jäta toatemperatuurile kuivama umbes 30 minutiks. Küpseta makroone 150 kraadises ahjus umbes 12 minutit.

Täidise jaoks pane vahukoor šokolaadiga potti ja kuumuta madalal tulel, pidevalt segades, kuni šokolaad sulanud. Tõsta tulelt, lisa pistaatsiapasta ja sool. Täidis võiks pigem olla soolakam kui magus. Jahuta külmkapis (on oluline, et see täidis oleks täiesti jahtunud enne võile lisamist). Vahusta või heledaks kohevaks vahuks, jätkates vahustamist madalamal kiirusel lisa jahtunud täidis. Pane saadud täidis kohe pritsikotti ja täida makroonid. Säilita makroone külmkapis, õhukindlalt suletuna.