Apelsiniküpsised
Liitusin ühel kenal päeval sellise “programmiga”, kust saan iga päev mõne ülesande, mis aitab rasedal teist trimestrit paremini üle elada. Olin alguses väga skeptiline selles osas, mis sealt tulema võib hakata, aga pean tunnistama, et seni olen saanud asjalikke ülesandeid ning neid kõiki kaasa proovinud teha. Näiteks käia jahedama duši all, teha alaselja valu leevendamiseks kindlat harjutust, süüa väiksemaid portse, aga tihedamalt jms. Üks ülesanne oli välja mõelda kolm tegevust, mille tegemist koos lapsega sa tõesti ootad. Millegipärast osutus see mulle üsna raskeks.. Aga kui küsisin abikaasalt, siis tema tulistas kohe puusalt, et tema ootab lapsega aerutamist, jooksmist ja päikeseloojangu nautimist.
Ehk siis üldiselt tulevad mulle iga päev emailiga sellised toredad elementaarsed soovitused, mille peale justkui võiks ise tulla. Aga kui keegi on selle püstitanud sulle ülesandena, siis kõlavad nad palju usutavamalt millegipärast. Selsamal lehel on veel mitmeid erinevaid programme a’la igapäevased ülesanded, et tervislikumalt toituda, kaalust alla võtta, aega paremini planeerida jms. Ükski nendest mind otseselt ei kõneta nii kõvahäälselt. Aga hästi järele mõeldes oleks mul tegelikult hädasti vaja ühte isiklikku programmi – kuidas raisata vähem toitu. Oeh, isegi kirjutada on piinlik. Ise toidublogija, aga vaevlen sellise probleemi küüsis.
Ma isegi ei tea, millal mul see probleem tekkis, millal sellise käitumise olemasolust teadlikuks muutusin ja millal üldse teadvustasin, et see on probleem. Aga tänaseks olen veendunud, et see toidu kogus, mis ma ära viskan, ei ole normaalne.
Selge on see, et eelkõige aitab koledale toidu raiskamise kombele kaasa mu iseloom. Snoob nagu ma kohati olen. Minu jaoks on sellised sõnaühendid nagu “kõlblik kuni” ja “parim enne” kindlad reeglid = sellest kuupäevast edasi ei tohi antud toitu süüa. Isegi samal kuupäeval ei tohi teinekord enam toodet tarbida. Rääkimata siis igasugustest toitudest, kuhu peale on tekkinud koorik või need, mis on jäänud üleöö lauale seisma. Potipõhja jäänud viimane ports on pigem toidujääk ja üldse on teinekord koledama moega toit mittesöödav. Eriti kriitiliseks muutusin toidu osas aga pärast toiduhügieeni koolituse läbimist. Seal jäi mulje, et toitu peaks enne söömist üldse desinfitseerima. Ma kõlan siin lõigus nagu tõeline tibin. Lihtsalt minu jaoks on toiduelamus oluline elamus ja ma tahan, et iga amps oleks ideaalne. On seda siis palju palutud?
Teisalt olen emotsionaalne inimene ja sestap teen üsna palju emotsionaalseid oste. Isegi kui teen poenimekirja, mis on üles ehitatud samas järjekorras nagu minu poes liikumise trajektoor, raban pea alati paar üleliigset asja poest kaasa. Mul on mingi pidev hirm nälja ees ja igavene vajadus häid inimesi enda ümber toita. Rääkimata hirmust halva tuju eest, mis tühja kõhuga võib kaasneda. Sealjuures ma ei ole oma elus kunagi pidanud ju nälgima, pigem elanud üle keskmise hea toidu peal. Ma ei arva ka seda, et inimesed mu ümber nälgivad ja vajavad minupoolset toitmist 😀 Aga mu elus on tõesti vaid käputäis inimesi, kelle olemasolu tõeliselt hindan, ja kuna ma oskan hästi süüa teha, siis ma tahangi neile enda parimate oskustega tehtud loomingut pakkuda. Huvitaval kombel need kõik lähedased inimesed on ka hea toidu naudisklejad ja tean, et tehtud asjad lähevad õigesse kohta.
Selle emotsionaalsuse ja kärsitusega on seotud ka tordindusest tulenev probleem nimega tooraine ülejääk. Ma nimelt ei viitsi (jah, nõnda lapsik olengi) tooraine koguseid arvutada ja ostan kõike pigem natuke rohkem, hirmus, et äkki jääb toorainet puudu ja pean poodi tagasi minema. Algusaegadel olen paar korda isegi kell 6 hommikul Westmanni kauplusesse kohupiima ostma sõitnud. Õnneks on aastatega siiski tekkinud üsna täpne tunnetus, kui palju seda toorainet kulub. Samuti oskused, kuidas järelejäänud toorainet efektiivselt utiliseerida. Jumal tänatud, et keegi leiutas rummipallid…
Kui me nüüd jätame hetkeks kõrvale mu iseloomu, siis… Vahel ongi väga raske toidu kogust planeerida! Vahel toob ema mulle süüa just siis kui olen nädalatoidu ära ostnud. Rääkimata abikaasast, kes sööb mõnel õhtul kolme õhtu söögi ära ja teisel õhtul annab teada, et tal polegi kõht tühi. Mõnel hommikul sööb kaks võileiba ja teisel hommikul lisaks veel ühe muna, kodujuustu, kohukese ja ampsab mõne kommigi peale. Vahel oleme aga spontaansed ja käime siin-seal väljas söömas, sest õhtul tuleb mõne sellise söögi isu, mida kodune toit ei rahulda. Hirmuga mõtlen sellele ajale, kui pean veel lapsegi toidulauda planeerima.. Abikaasa ei ole vähemalt toiduga pirtsakas.
Te võite vaid ette kujutada, mis on eelmainitud käitumise tulemuseks. Mu elu on üks suur võitlus selle nimel, et toitu mitte ära visata. Kord nädalas kogun kokku aga nõnda suure koguse halvaks läinud toitu, et isegi endal on piinlik seda vaadata. Sealjuures kasutan ju ometi poenimekirju, proovin suuremas poes käia kord nädalas (mõni nädal suudan osta nädalatoidu 50 euriga ja teine nädal käin poes üle päeva ja raiskan 20-30 eur kord), hoian toitu korralikult õhukindlates karpides või toidukilega suletult…
Paluuuuun öelge, kuidas te suudate toidulauda normaalselt planeerida? Kes koostaks mulle vastava 30-päevase harjutuste kava? 😀
Retsepti allikas Kuldne šokolaadiraamat.
Apelsiniküpsised
ca 15 tk
150 g nisujahu
1 sl riivitud apelsinikoort
70 g võid
60 g mandlijahu
50 g suhkrut
1 suur munakollane
2 sl värskelt pressitud apelsinimahla
Noaotsatäis soola
150 g tumedat šokolaadi
Sõelu kaussi jahu ja sool. Lisa või ja näpi tainas purutaoliseks massiks. Lisa ülejäänud koostisosad ja sega ühtlaseks tainaks. Mässi tainas toidukilesse ja pane 30 minutiks külmkappi. Kuumuta ahi 180 kraadini.
Rulli tainas 5 mm paksuseks ja lõika sellest välja ristkülikud. Tõsta ahjuplaadile ja küpseta ca 15 minutit. Lase täielikult jahtuda ja kasta poolenisti sulašokolaadi sisse. Šokolaadi soovitan eelnevalt tempereerida, et see hanguks toatemperatuuril.
Selle vastu aitab suur pere :D. Kuigi jah, vahel mõni pirtsutab ja siis jääb ikka üle. Teine variant on kanad võtta, titeeas lapsega veel eriti kasulik, sest lase kanad peale tite toidulaua taga mäkerdamist lahti ning põrand on taas puhas :D. Pille oskab selle kohta kindlasti nõu anda ;).
Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis minul sulle head retsepti selleks ei ole.
Rohkelt lapsi ja kanala.. Jätan meelde 😀
Ma arvan, et nt see juhtum hoiab selle kenasti ära: https://beneluxnews.wordpress.com/2016/09/17/child-protection-services-called-after-parents-refuse-to-buy-designer-bag/
Valida on, kas sul pole lihtsalt raha, et toitu osta või siis istud vangikongis ja sinna sa juba ammugi midagi ei osta. Õnneks ei ole nii ka väga palju lapsi vaja, õigete poodide külastamine tühjendab rahakoti kiiresti 😉
Mida mu silmad lugema peavad.. Aga sellises asjas on küll vanemad 101% süüdi, kui nad ei saa esiteks kasvatamisega ja siis taltsutamisega hakkama..
Minul on täpselt sama probleem ja hurmus piinlik on 🙁
Tihti on ka nii, et toitu tuleb meeletult suur kogus ja järgmine päev lihtsalt ei taha seda toitu üldse. Lisaks mul on teema, et avatud juustupakist ma ei saa süüa esimest juustuviilu, sest see on natuke kuivanud (ükskõik kui korralikult ka pakki kinni ei pane) ja viimane viil ei meeldi ka :(. Ma olen nii palju mõelnud, et kui suudaks paremibi planeerida, siis hoiaks täiega raha kokku ::D
Täpselt! Piinlik on, aga ma samuti ei suuuuuuuda seda tumedaks muutunud juustu osa süüa 🙁 Isegi kui teen sooja võileiba.. Sellistest (kohati justkui lapsikutest) pisiasjadest on nii raske üle olla.
Hehee, meil käis Tallinnast vist nelinurksete diagonaalis poolenisti šokolaadi kastetud küpsiste laine üle 🙂 Minu rukkiküpsised siin – http://jazzinokitchen.blogspot.com.ee/2016/10/mooni-rukkikupsised.html
Creeeepy 😛
Mina üritan praegu tegeleda selle toidu ülejäägi probleemiga ja hetkel olen suutnud kaks taktikat välja mõelda, mis veidi aitavad: 1) võtan toidupoes käimiseks rahulikult aega (ilmselt sõltub iseloomust jms, aga mul on nii, et kui näiteks koos lapsega käin, laps jookseb ringi, endal on küll nimekiri, aga selline “tahaks ruttu ära koju” tunne, siis lendavad palju kergekäelisemalt ja palju rohkem selliseid asju korvi, mida nimekirjas ei ole, tekivad igasugu “äkki teen hautist, võtan seda kraami; äkki küpsetan kooki, võtan seda kraami jne” mõtted) 2) käin ise poes ostan n-ö põhikraami, mis ma järgnevateks päevadeks olen planeerinud ja siis saadan abikaasa poodi, kui midagi natukene on vaja (abikaasa mul ise süüa ei tee ja on hästi selline “ostan ainult seda, mis nimekirjas”, viimane kord ütlesin talle, et võta jogurtit ka (mõeldes, et ta võtab mitut sorti, et mulle ja lapsele ja ikka paariks päevaks jätkub) ja ta tuli tagasi ühe väikese jogurtiga ning ütles, et ma ei öelnud, et “võta jogurteid” 😀 )
Seda juhtub vist minulgi üksjagu, et tormates õhtul poest läbi, eriti tühja kõhuga, haaran igasugu asju, mida “võiks teha”. Loomulikult ei suuda ma siis võtta kõiki asju, mis selle hautise tegemiseks läheb vaja. Lõpuks jääb hautis tegemata ja asjad jäävad külmkappi vedelema.. Rahulikumalt võtta tundub nagu hea mõte, aga teostatavus tundub väga keeruline 😀
Mehe poodi saatmine on aga oeh… 😀 See jogurti lugu on väga ilmekas. Võtab kohe kokku, miks ma alati otsustan, et lihtsam on ise poest läbi hüpata 😀 Meil on pealegi alati olnud see jaotus, et korterid, kommunaalid jms asjad on mehe kanda ning kõik, mis on köögis, on minu pärusmaa..
Mul töökaaslasel oli selline asi, kui ta kodus haige oli, siis mees küsis, kas ta poest midagi tahab. Naine vastas umbes saia piima ja pirni. Mees tuli koju lambipirniga 🙂
Aga mis programm see selline on ?
Haha, seepärast ma isegi ei viitsi meest poodi saata 😀 Liiga palju seletamist. Kergem ise läbi hüpata.
Aga see on Daily Challenge: https://challenge.meyouhealth.com/signup
Meie elame poodidest kaugel, seega teeme suuremat toidushoppingut kord-kaks kuus ning aeg-ajalt käin kas turul juurvilju ostmas või käib mees peale tööd poest läbi ning ostab vajaliku. Nii teengi kodu süüa sellest, mis külmkapis või sahvris leidub. Aitab väga hästi ning spontaansed ostud jäävad ära. Eks vahel tuleb endalgi ette toidu ära viskamist aga töötame selle kallal 😀
Ma olen selline hamster, et kui mind kaks korda kuus poodi lastaks, siis ostaksin pool poodi tühjaks ilmselt.. 😀
See toiduraiskamine on üks kole asi jah. Pean tunnistama, et endal tekib ka neid viiamsel ajal rohkem, kui muidu. Eeskätt just tortide-kookide tegemisest ju jäävadki mingid kreemitirtsud jms järgi ja ei jaksa ju kõiki endale sisse õgida. Üldiselt aga ma vihkan ülekõige kui toit läheb raisku ja mina vastupidiselt söön nii kaua, olgugi et hakkab peaagu halvaks minema:D Okei, päris hallitanud toitu ikkagi ei söö ja tilgastanud piima ei joo, aga no põhimõtteliselt. Kui kasvõi näiteks sink juhtub kahtlaseks minema, praen pannil läbi ja hoopis teine ilme asjal. 😀 Ja ega ühest soovitust on tõesti raske anda. Ma püüan ka planeerida poes käimist nii, et mõtleks ette terve nädala toidukorrad ja käiks1-2 korda nädalas poes. Elukaaslane on veidi teistlaadi, käiks kas või iga päev, ühel peäval ostaks mandariinid ja teisel leiva ja saia või midagi sellist.. Ja mulle meenubki, et hiljuti oli kappi tekkinud ülipalju jääke (juurvilju, sulatatud juustud, singid-lihad jne) ja keetsin kokku ühe püreesupi ja no see tuli parim püreesupp, mida ma üldse olen teinud! 😀 Küll aga on see toiduraiskamine hull maal (seal elavad mu vennad ja vennanaine), aga kahjuks ma ei suuda seda muuta, käies ise nii harva seal. Ja poeskäimise puhul aitab küll nimekiri mind päris hästi, vältides just siis neid emotsionaalseid oste, et ohh, soodukas on ju või kui on järjekorras pikk saba, siis lendab vähemalt 3 asja sealt veel korvi.. A ja ükskord üks inimene ütles mulle, et poes käies kasutab tema sellist nippi, et vahel ei võta ostukorvi vaid võtab ainult nii palju asju, kui kätte/sülle mahub! 😀 See ka vahel täitsa toimib! 🙂
Jaaa, need tordikreemide jäägid on tõelised nuhtlused. Võimatu on ju kalkuleerida 100% täpsusega kreemi kogust ja ikka on nii, et törts jääb puudu ja siis teed portsu veel… ja ja.. oeh. Natuke mul abikaasa ikka sööb neid, aga isegi temal on piirid. Üldiselt aga ta ütleb, et ta juba nagu prügikast 😀
Seda korvi mitte võtmise nippi kasutan ise ka, kui mul on paari asja vaja ja kui veel tühja kõhuga poodi lähen. Aga loomulikult surun ikka paar üleliigset asja ka kätte ära.
Jah, sama siin! No mul on veel see mure, et elukaaslane kahjuks ei armasta magusat eriti, nii et vahel surun talle vägisi asju sisse, et mitte ise neid liiga palju pugida 😀