Lahtine pirukas suvikõrvitsa, baklažaani ja tomatiga

Mu kallil abikaasal on ikka kombeks öelda, et “kallis, sul on ju alati õigus”. Üldiselt tunnetan ma selles lauses millegipärast väikest iroonianooti.. Samas ise ei ole ma kunagi teinud saladust sellest, et ma olen äärmiselt jäärapäine ja põhimõttekindel inimene. Kui olen otsustanud, et mõni asi on NII, siis see asi on NII ja mingit muud juttu ei saagi olla. Isegi kui ma vahel, äärmiselt harva, saan aru, et tegelikult see asi võibolla ei olegi NII, siis kõvahäälselt ma seda niikuinii ei tunnista.

Vanusega olen ma aru saanud, et mul ei ole alati mõtet inimestega vaielda. Kui jutt läheb poliitikale või usule, siis ma lihtsalt olen vait või muudan teemat. Kui keegi õpetab mind elama, siis ma lihtsalt olen vait, kuulan ära ja elan edasi nii, kuidas tahan. Kui keegi käitub minu arust nii, nagu üks hästikasvatatud inimene minu arust ei tohiks käituda, siis äärmisel juhul viskan talle nii põlgliku pilgu, et ta saaks mu mõttest aru. Olgem ausad, kui ma kõiki oma arusaamasid ja põhimõtteid teistele aina peale suruksin, siis ma ei jääkski vait. Niigi on mul vaikimisega raskusi. Aga näiteks ma arvan, et inimesed ei tohi:

• Hilineda. Minu jaoks näitab hilinemine seda, et inimene ei austa teist inimest ja tema aega. Sestap olen ise alati liiga vara kohal ja teiste hilinemist võtan väga isiklikult solvanguna.
• Öelda, et jõuavad kell 22 koju, aga saabuda kaks tundi hiljem (ei, see ei ole vihje mu abikaasale. Tema puhul saime sellest kombest paari aasta ja paari skandaaliga jagu).
• Ronida oma kahvli või näppudega teiste inimeste taldrikutesse või üldiselt võtta teiste toitu, kui seda pole pakutud.
• Tagastada laenatud nõusid tühjalt.
• Tulla külla tühjade kätega.
• Võtta kausist viimane komm vms ja jätta kauss lauale. Jätta pakki üks lonks jooki ja panna joogipudel kenasti külmkappi pahaaimamatut ohvrit ootama.
• Soovida oma headele tuttavatele FB kaudu palju õnne.
• Elada küüned sissepoole ja/või ainult iseenda hüvanguks.
• Hüljata või ignoreerida oma kodulooma. Teise äärmusena oma kodulooma paksuks toita, tema tervist sellega tõeliselt kahjustades.
• …

See on siis tagasihoidlik väljavõte esimestest põhimõtetest, mis mul paari minutiga pähe tulid. Ja kujutage siis ette, et ma neid kõiki kogu aeg teistele peale suruksin..

Haha, tegelikult ma ei tahtnud täna üldse rääkida sellest, kui snoob olen 😀 Tahtsin lihtsalt öelda, et mul on alati õigus. That’s it. Nädalavahetusel juhtus aga selline lugu, et pidin oma sõnu, õigupoolest mõtteid, sööma. Nimelt olen ma alati mõelnud, et Grillfest on Pärnus toimuv Õllesummer vol 2 – sööme suvalist šašlõkki ja grillvorsti, joome end täis ja jaurame. Kohale jõudes avastasin aga, et tegemist on tõeliselt kõrgel tasemel grillmeistrite kokkutulekuga. Kõik, mis on grillimise maailmas popp ja maitsev, oli ka Grillfestil esindatud. Juba ainuüksi siis, kui ma nägin oma lemmiku Liivimaa Lihaveise telgi suurust, sain aru, et see on ikka tõsine lihameistrite seltskond. Ütleme nii, et mulle, kes ma austan toorainet ja toidukunsti, avaldasid tõeliselt muljet need särisevad grillid, plankudel küpsevad lõhed ja lõkkelambad.

Jube kahju, et Grillfesti ilm oli kohutav – 8 kraadi, paduvihm ja tuul. Kuuldavasti oli isegi jõulude ajal parem ilm olnud. Niisiis ma ei saanudki üritust nautida – sõin lõhest tehtud grillvorsti, tegin 5 tundi suupisteid ja põgenesin koju. Mul oli lihtsalt niiiiiiiiii külm, et ainuke asi, millele mõtlesin pärast suupistete valmistamist, oli auto istmesoojendus (ja see, kas mu varbad ikka jäävad alles). Nüüd ei jäägi muud üle, kui järgmisel aastal uuesti kohale tulla ja kõrgetasemelist grillpidu nautida!

Minu ütlemata tore nädalavahetus jätkus aga mitte külmetamise ja makroonikoolitusega. Õpetasin taaskord nelja väga toredat inimest makroone tegema ja kõik said väga kenasti hakkama (Kaju Köögi FB lehel on ka tulemused täitsa näha). Paraku vajavad makroonid kuiva ja jahedat õhku ning praegusel, kõrge õhuniiskusega, ajal peab juba üsna kaua ootama, kuni need kuivavad. Sestap teen koolitustega pausi kuni sügiseni.

Tegelikult teen üldse kondiitrikunstiga pausi sügiseni. Olen seda ikka maininud? Mingeid tellimusi olen juba lubanud teha ja eks need saavad ikka tehtud. Aga uusi tellimusi kuni septembrini enam vastu ei võta. Köögis on lihtsalt liiga soe ja suvi vajab nautimist. Liiatigi on suvel plaanis kaks reisi (loe: olen üle kuu aja Eestist ära)..

Lahtine pirukas suvikõrvitsa, baklažaani ja tomatiga

500 g pärmi-lehttainast

1 suur suvikõrvits

1 keskmine baklažaan

1 suur lihatomat

3 küüslauguküünt

200 g juustu

Värske basiilik

Sool-pipar

1 munakollane

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Lõika suvikõrvits, baklažaan ja tomat ca 0,5 cm viiludeks. Maitsesta suvikõrvitsat ja baklažaani soolaga ning prae pehmeks. Lase hetk jahtuda ja sega purustatud küüslauguga.

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks, tõsta plaadile ja lõika noaga ca 1 cm äärtest peaaegu põhjani lahti (see on selleks, et äär saaks kerkida kenasti). Laota tomatid, baklažaanid ja suvikõrvitsad läbisegi tainale. Maitsesta soola ja pipraga, puista peale juust ning määri ääred munakollasega. Küpseta pirukat ahjus ca 40 minutit. Kuumale pirukale puista peale värske basiiliku lehed. Naudi leige või külmana.