Financier ehk mandlikoogike
|Teadupärast pandi eile kinni Postimehe anonüümne kommentaarium. Mul tundub, et kommenteerimisega on sama lugu nagu Malluka blogi lugemisega – kõik me väidame, et ei tegele sellise mõttetu ajaraiskamisega, aga tegelikult salaja ikka tegeleme küll. Ma ise küll võin käsi südamel öelda, et ma ei ole anonüümne kommenteerija, kuigi kord kvartalis olen siia-sinna kommentaare jätnud. Aga mulle üldiselt meeldib kommentaare lugeda, olgu nad siis anonüümsed või mitte. Vahel ma isegi ei viitsi uudist lugeda, vaid siirdun kohe kommentaaridesse, sest teinekord on meie ajakirjanike tase, khm khm, allapoole igasugust arvestust (grammatikast ma ei hakka siinkohal rääkimagi, sest esialgu võiksid ajakirjanikud üldiselt selgeks teha elementaarse uudise ülesehituse), ja nii tore on see, kui kommentaarides seda kenasti välja tuuakse.
Ka blogides loen ma hea meelega kommentaare, aga siinkohal jään ma tihti mõtlema, et mis küll inimestel viga on. Üks asi on teravameelsed ja vaimukad kommentaarid, mida uudiste all meelelahutuseks lugeda, aga hoopis teine asi on personaalne ründamine, mida kohtab eriti uudistes teatud persoonide kohta ja isiklikes blogides. Huvitav, mis paneb üldse inimese avama selle kommentaari akna ja kirjutama teisele halvasti? Mis sellisel inimesel enda elus puudu on, et ta tunneb vajadust teisele halba soovida? Kas tal hakkab kergem, kui ta saab kellegi teise tuju rikkuda? Läheb päev selle võrra ilusamaks? Või ta lihtsalt ei mõtle sellele, mis ta halbade mõtete tagajärg on? Eelkõige iseendale.
Ei, ma ei räägi oma blogist. Mul käivad siin ikka head inimesed, eks! Paljusid lugejaid juba tean nimepidi ja ehk tunneks tänavalgi ära. Vahel on mul natuke piinlik, et ma ei jõua kohe teie kommentaaridele ja kirjadele vastata, aga oeh.. asi ei ole selles, et mul ei ole aega, et need kaks lauset teile vastu kirjutada. Ega ma vabakutseline toidublogija ometi ole, kel iga sekund arvel. Lihtsalt, tööl ma püüan toiduasjadega mitte tegeleda ja sestap vahel vaatab õhtul vastu 10 kirja FB chat’is, paar kommentaari blogis ja mõni email.. ja ma lihtsalt keeldun arvutit avamast. Teen rahulikult süüa, suhtlen oma kassidega abikaasaga, loen ja logelen. Andke siis palun andeks, kui ma ei tõtta paaniliselt igale kirjale kohe vastama. See ei tulene üldse sellest, et mul poleks aega või ma ei tahaks suhelda. Ikka on aega! Ikka tahan suhelda ja väga väärtustan teiega suhtlemist (vähemalt nendega, kes pärast kümmet küsimust ja vastust suudavad ka “Aitäh” vastu öelda)! Lihtsalt pean aeg-ajalt ka päriselus viibima..
Financier on prantsuse mandlikoogike, mis on seest mõnusalt niiske ja äärest krõbe. Koogikese iseloomuliku pähklimaitse annab eelkõige pruunistatud või. Kuigi üldiselt on need koogikesed ristkülikukujulised ja küpsetatakse neid spetsiaalsetes vormides, siis võib teha loomulikult ka teise kujuga ja vana hea muffinipann ajab asja ära 🙂 Ja nagu prantsuse retseptide puhul ikka – kalorite lugemine on rangelt keelatud!
Financier
12 tk
100 g mandlijahu
200 g tuhksuhkrut
70 g jahu
150 g võid
4 munavalget
Paar peotäit mandlilaaste (soovi korral)
Kuumuta ahi 230 kraadini. Määri muffinipanni pesad hoolikalt võiga.
Kuumuta või sulamiseni ja lase sel mõõdukal kuumusel podiseda, kuni või pruunistub (ja sisse tekivad väikesed tumedamad tükikesed). Kalla läbi hästi peene sõela kaussi ja jäta jahtuma.
Sega omavahel kuivained ning lisa munavalged ja jahtunud või. Jaga saadud tainas muffinipanni pesade vahel (peaks jaguma parasjagu 12 pesa täitmiseks kolmveerandi ulatuses). Puista peale mandlilaastud.
Küpseta koogikesi 7-8 minutit 230 kraadi juures. Alanda temperatuuri 200ni ja küpseta veel 7-8 minutit. Lülita ahi välja ja jäta koogikesed ahju veel 7-8 minutiks. Tõsta ahjust välja, lase natuke jahtuda ja kummuta vormidest välja. Naudi!
Rahamehe koogike 🙂 Kas tead selle koogikese ajalugu?
Lugesin ikka natuke 🙂 Et ristkülikujuline kuju on kullakangi kuju ja sestap ka nimetus.. 🙂 Või on sul veel mõni tore lugu rääkida?
Ei ole ma mingi rahamees, lihtne eestimaa pensionär, aga selle koogi panen omale järjekorda, kui pins käes, saab järgi proovitud, aitäh Olga.
Nii tore kuulda, Ludmilla! 🙂
Rahamehe küpsetistest on raske leida täpset infot aga mitmed allika väidavad et küpsetiste isa on Lasne nimeline pagar, kellel oli pagaritöökoda Pariisis 1800 aastate lõpupoolel. Rahamehed käisid sealt tihti neid küpsetisi ostmas. Legend räägib et Lasne kujundas küpsetised just sellise kujuga (väike kullakang) et ülikonda kandev mees saaks neid söödud nii et ei ülikonda ära ei määri. Söömise jaoks ei ole vaja ei taldrikut ega kahvlit. Võid süüa küpsetise sõrmede vahel teel järgmisele koosolekule 🙂
Prantsusmaal küpsetatakse need traditsiooniliselt kullakangi kujulistes vormides aga on ka ovaalseid, ümmargusi ja ka muffini kujulisi 🙂
See on küll vahva lugu! Seda ma tõesti ei silmanud, kui koogikeste kohta lugesin 🙂 Aitäh jagamast!
See on nagu Savisaare (keskerakonna) valimisega – ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes valiks. Ometi valitakse. Müstika.
Ma vahest ikka lugesin kommentaare, eriti kui oli mingi kodulähedane teema (töises või otseses mõttes), klatši ikka ka vaja teada.
Mina küll ei vali 😉 😉
haha, Triin, väga hea! Mina ka muide ei ole valinud ja ei hakka ka 😀
😉 😉
Olga vist küll on, mis ta muidu pilgutab siin 🙂
Mul läks midagi silma..
Kas nisujahu mitte kasutades jääks väga teine maitse ja konsistents?
Arvan küll.