Gianduja ja pailleté feuilletine ehk natuke edevat tordijuttu

Lugesin oma viimase aja suurest lemmikust ehk Nina Tarasova blogist millalgi kommentaare ja jäi silma üks küsimus. Nimelt uuris keegi Nina käest, kus ta hoiab baasretsepte koos – kas tal püsib kõik peas, kas on mõni kaustik või kaust arvutis. Nina vastuseks oli: “Usu või mitte, aga selleks on mul blogi”. Jäin isegi selle peale mõtlema..

Kui ma olen ära unustanud, mitu dl jahu ikka oli vaja keeva vee biskviidi jaoks (sest ma teen ju tavalist biskviiti nii harva), siis avan oma blogi Tordinädala postituse.

Kui pole enam päris kindel, mitu želatiinilehte peegelglasuur vajab, siis avan vaarika-kookose koogikeste postituse.

Tumedat peegelglasuuri retsepti vaatan aga šokolaadi ABC lehelt.

Lemmik šokolaadi mousse retsept peidab end kirsi-šokolaaditordi postituses. Just eile pidin selle avama, sest tekkis kahtlus, mitu ml piima see mousse ikkagi vajab.

Brownie-laadse koogipõhja retsepti avan šokolaadi-mustsõstra tordi postituses.

Parim sidruni-mousse peidab end aga selles postituses.

Isegi selleks, et teha oma isa retsepti järgi plovi, ei pea ma isale helistama, vaid piisab oma blogi avamisest.

Olen alles egotsentriline, ah.

Loomulikult on blogimiseks veel mitmeid põhjuseid ja oma “baasretseptide” kogumine ei olnud mul isiklikult algusest peale mingiks peamiseks eesmärgiks (kuigi blogijad aina väidavad, et vaid endale blogivad), pigem tahtsin jagada maailmaga nii oma retsepte kui ka mõtteid. Aga endalegi täiesti märkamatult on blogi justnimelt selleks iseenda retseptiallikaks saanudki – olen ometi ju ise kõik need retseptid ära proovinud ja nende kvaliteedis veendunud. Ja mul on tohutult hea meel selle üle! Ilma blogita kritseldaks ma tõenäoliselt siiamaani vihikutesse ja märkmikesse, mida kipun iga poole aasta tagant ära kaotama.

 

 

Tänased retseptid ongi tegelikult eelkõige enda jaoks – need on kaks olulist elementi, mida kasutan tortides ja olen neid ka mitu korda siin-seal maininud. Siiamaani on need retseptid olnud vaid kritseldused mu märkmikus.. Soovitan teilgi neid elemente tortidele lisada, maitseelamuslik hüpe garanteeritud (see oligi nüüd see pealkirjas lubatud edev tordijutt).

Esiteks gianduja ehk šokolaadi-pähklikreem ehk kodune Nutella. Sobib oivaliselt iga šokolaaditordi sisse. Või niisama saiale määrimiseks.. või milleks iganes, mida te tavaliselt Nutellaga teete 🙂 Pailleté feuilletine on krõbe purustatud vahvel (vahvli nimetus on Crêpes Dentelles), mida kasutatakse magustoitudele tekstuuri andmiseks. Mina segan seda šokolaadi ning koduse Nutellaga ja panen tordi vahele krõbedaks kihiks. Kõige hirmsam nende vahvlite puhul on see, et need maitsevad nii hästi, et pool vahvlist söön niisama tordi tegemise kõrvale ära..

 

Retseptid omal ajal võetud sellest blogist.

 

Gianduja ehk šokolaadi-pähklikreem

 

175 g metspähkleid

140 g tuhksuhkrut

70 g piimašokolaadi

20 g kakaovõid

 

Rösti metspähkleid 200 kraadises (pöördõhuga) ahjus umbes 10-15 minutit. Eemalda koored.

Purusta metspähklid tuhksuhkruga blenderis ühtlaseks pastalaadseks massiks. Lõpus peaks olema täiesti voolav ühtlane pasta.

Sulata piimašokolaad kakaovõiga ja sega need metspähklipastaga. Kasuta kohe või säilita õhukindlalt suletuna külmikus.

 

Pailleté feuilletine

Üks plaaditäis*

 

35 g võid, toatemperatuuril

35 g munavalget

35 g jahu

35 g suhkrut

 

Kuumuta ahi 180 kraadini (pöördõhu režiimil).

Vahusta või suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa munavalge ja jätka vahustamist, kuni saad ühtlase heleda ja koheva vahu. Nüüd sõelu juurde jahu ja sega spaatliga tainas ühtlaseks.

Määri saadud tainas küpsetispaberi või silikoonmatiga (eelista seda!) kaetud ahjuplaadile nii õhukeselt kui suudad. Küpseta ca 10 minutit, kuni vahvel enamvähem ühtlaselt kuldpruun.

Jahtunud vahvel purusta ja säilita õhukindlalt suletud karbis.

 

*Kui ma ise parasjagu ei söö poolt vahvlikogusest ära, siis sellest saab krõbeda kihi umbes kahe 24 cm diameetriga tordi vahele.

 

Jepp, ma lihtsalt pildistasin purustatud vahvlite kuhja..

PS. Huvitav lugu, et mulle on paari viimase päeva jooksul kirjutanud kaks inimest (kusjuures täiesti kindlalt omavahel võõrast inimest), et ma võiksin kirjutada toidublogijate ja eriti kokaraamatute väljaandjate eetikast ning võõraste sulgedega ehtimisest. Ei teagi, kas ma olen vanaks jäänud või enam ei viitsi vihastada või misiganes, aga.. mis isehakanud toidublogieetik ma ka olen? Aga mul on tõeliselt hea meel, et ka mitteblogijad näevad selliseid asju. Vahel tundub, et tegemist pseudoteemadega, mida mõistab vaid väike toidust kirjutav ringkond. Kui aga seda näevad ka lugejad, siis super!

PPS. Tänase postituse pealkirja oleks nagu koostanud pagarisaate Merle, höhö.