Sidrunitort või -kook?

Mul on juba mõnda aega tagakuklas olnud tore põhimõte, et suhtun maailma positiivselt. Jah, see kõlab üsna elementaarselt. Ent paraku on Eesti inimesed üsnagi negatiivse suhtumisega suur osa ajast ning kahjuks täheldasin seda mingi hetk ka enda puhul. Sellest ajast peale olen sihikindlalt lõpetanud virisemise ja esimese reaktsioonina “ei” ütlemise. Kunagi kirjutan sellest ka pikemalt, sest see pole tänase postituse teema.

Aga mis on siis?

Täna ma tahan viriseda. Midagi, mida siin blogis pole üsna ammu juhtunud. Aga terve see nädal on mind proovile pand ja nüüd ma murdusin. Seega ma ei pane üldse pahaks, kui te siinkohal alla kuni järgmise tordipildini kerite ja rahus retsepti vaatate. Aga ärge palun pange ka teie pahaks, et siinkohal hakkab üks suur jonn.

 

 

Mis mind lõpuks siis murdis? Üks õige kehv zumba trenn. Teate küll, kuidas misiganes tujuga te trenni ka ei läheks, siis trenni lõpuks olete ikkagi õnnelikud ja laetud positiivsetest emotsioonidest. Mina ei mäleta ühtegi korda, kus ma trennist halva tujuga oleksin lahkunud.. kuni eilseni.

Kõik sai alguse sellest, et mu ema kutsus mind Nike training day’le, kus sajad naised läksid koos Saku Suurhalli trenni tegema. Tegelikult ma absoluutselt ei ole massispordi inimene. Nii raske on mõista, MIKS inimesed tahavad tuhandete inimestega tunde koos higihaisu jagada, selle asemel, et üksi metsa sportima minna? Saan aru profisportlastest, aga “tervisesportlased”? Mul on rohkem kui üks tuttav, kes veri ninast väljas tõmbleb mingi keskmise koha eest, sest koht 4458 on ju seda väärt! Igati etem, kui näiteks 4558! Ja 4658 on ju ilmselge alla oma võimete esinemine. Ühesõnaga selge on see, et minutaolise inimese koht ei ole massispordiüritus, aga mõtlesin siis seekord ikkagi oma eelarvamused tahaplaanile lükata ja asi enne ikka ära proovida. Liiatigi on ju osa minu uuest suhtumisest “pakkumistele jah öelda”.

Siiski võiks ikkagi oma liistude juurde jääda.

 

Saate aru, et need sajad naised suruvadki end sellele suurele põrandale kokku, tantsivad teineteise kukil, jalgade otsa astudes, kätega teist pekstes ja pudelikuhjade otsa astudes (kusjuures pudeliteks on mingid rasva põletavad “ülimaitsevad” neoonjoogid, mis sisaldavad, tsiteerin pakendit, “teatud B rühma vitamiine”!). Ma isegi ei tea, mitu korda ma lõpuks peksa sain ja mitmele pudelile-käekotile otsa astusin. Lõpuks oli hirm oma jala välja väänamise vastu nii suur, et vahtisin ühe silmaga maha. Ja mis trenn see on, kui ei saa endast maksimumi anda, sest käe lõpuni välja sirutamine tähendab tõenäoliselt kellegi löömist? Rääkimata siis sellest, et samal ajal jälgid teise silmaga kõiki naisi ümberringi, kes kipuvad minema vasakule, kui vaja minna paremale jne. Lõppkokkuvõttes olin ma nii pinges sellest, et pidin olema enese päästmise režiimil.. ja vahepeal korraks vaid meenus, et tegelikult tulin ju sporti tegema..

Üks põhjus veel, miks minu massispordi mitte-nautimine oli juba algselt sisse programmeeritud, on see, et sellisel üritusel ei toimu mingit suhtlust treeneriga – treenerid on tõstetud pjedestaalile ning suhtlemine on sama aktiivne kui Riina Suhotskaja aeroobikavideo järgi üksi keksides. Mina, kui väga emotsionaalne tsikk, jumaldan treenereid, kes panevad saali ühes rütmis hingama, teevad nalja, reageerivad inimeste käitumisele ja naeravad südamest, ka siis kui ise vigu teevad.

Tõele au andes, ma olin ju sellega arvestanud. Tagakuklas ma ju teadsin, et täpselt nii see hakkabki välja nägema. Aga teadupärast zumba on tohutult emotsionaalne ja lõbus Ladina-Ameerika tantsudest inspireeritud treening (loe: Olga paradiis). Olin kindel, et see fakt korvab kõik. Aga ei. Selgus, et maailmas on asju, mida isegi zumba ei paranda. Seda enam, kui zumba trennis ei ole ühtegi päris ladinaameerika lugu. Siis hakkab asi rohkem aeroobikat meenutama. Oeh. Ma vist käin iganädalaselt liiga heas trennis! Näib, et olen ära hellitatud!

 

 

Ohh, hakkas kergem. Jätame nüüd kõik kehvad emotsioonid maha ja räägime lõpuks ometi magustoidust.

 

Selle sidrunitordi idee on üsna pikka aega tegemist oodanud. Ent sel nädalal avanes ideaalne võimalus, kui mult paluti mõnd põnevat küpsetist, klaasikalise “kohupiim-biskviit-marjad” asemel. Kuigi tordi saaja oli veendunud, et ma võin tema peal uusi asju eksperimenteerida, siis ma ikkagi tegin enda jaoks väikestviisi maitsete katsetamist osade elementidega. Niisiis selle nädala jooksul ma jõudsin teha:

 

Sidrunikook – blondie põhi + sidrunikreem

Sidrunitort – blondie põhjad + sidrunikreem + sidunivõie + vaarikatarretis

Sidrunikook – blondie põhi + sidrunikreem + vaarikatarretis

 

 

Ausalt öeldes tulid kõik variandid väga head (tordi osas lähtun tellijalt saadud tagasisidest :)). Seega võite siit retseptist kasutada vaid osa ja teha kooki või siis tervet retsepti tordi tegemiseks! Aga hoiatan, et tort on ikka paras ehitamine!

Blondie retsept, natuke muudetud kujul, Nami-Namist ja sidrunikreemi algse idee sain Merle Inglitordist.

 

Sidrunitort

24 cm vorm

 

Blondie

125 g võid

100 g tükeldatud valget šokolaadi

2 muna

100 g suhkrut

0,5 tl vanilliekstrakti

130 g jahu

soola

 

Vaarikatarretis

250 – 300 g vaarikaid

1 dl vett

4 želatiinilehte

3 sl suhkrut

 

Sidrunivõie

1 sidruni mahl + 0,5 sidruni koor

1 muna

3 sl suhkrut

40 g magedat toasooja võid

 

Sidrunikreem

2 sidruni mahl + 1 sidruni koor

2 muna

6 sl suhkrut

4 želatiinilehte

4 dl vahukoort

200 g Mascarpone’t

 

Kate

2 dl vahukoort

200 g Mascarpone’t

2 sl suhkrut

 

Kaunistus vastavalt oma soovile – mul on kasutatud valge šokolaadi ganache, vaarikad ja kuivatatud sidrunid

 

Pane pliidile valmis suur pott, kuhu kalla nii 5 cm jagu vett. Selle tordi juures peab päris mitu asja valmistama kuuma auru kohal!

 

Esimesena küpseta blondie põhi. Selle jaoks kata koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja kuumuta ahi 180 kraadini.

Sega kuumakindlas kausis või ja šokolaad ning kuumuta vesihaudes pidevalt segades, kuni šokolaad on sulanud. Teises kausis sega munad, suhkur ja vanill. Lisa veidi jahtunud šokolaadi-või segu. Sõelu juurde jahu ja sool. Kalla tainas vormi ja küpseta ca 20 minutit. Lase vormis jahtuda, seejärel lõika tainas pooleks.

 

Vaarikatarretise jaoks sega vaarikad vee ja suhkruga (suhkru kogust timmi vastavalt oma maitsele, aga üldiselt võiks vaarikatarretis olla hapukas), aja keema. Pane želatiinilehed külma vette likku ja seejärel sega kuumade vaarikatega. Valmista ette koogivorm, jällegi pane põhja peale küpsetuspaber. Kalla tarretis vormi ja jäta sügavkülma hanguma.

 

Valmista sidrunivõie – Sega kuumakindlas kausis munad, suhkur ja sidrunimahl ning -koor. Tõsta kauss kuuma vee kohale, nii et kausi põhi veega kokku ei puutuks. Kuumuta keskmisel kuumusel, vispliga pidevalt munasegu kloppides, kuni segu pakseneb (seda on hästi tunda, kui visplit juba raskem liigutada). Tõsta pott tulelt, lase jahtuda natuke. Leigesse kreemi klopi juurde toasoojad võikuubikud. Kata kauss kinni ja jäta külmkappi oma korda ootama.

 

Nüüd sidrunikreem – talita samamoodi, nagu sidrunivõidega. Ainult et paksenenud sidrunikreemile sega hulka külmas vees ligunenud želatiinilehed.  Sel ajal, kui tõstad valmis kreemiga poti tulelt ja lased jahtuda, vahusta vahukoor ja Mascarpone tugevaks kreemiks. Vispelda kolmandik vahukoore-mascarpone segust jahtunud sidrunikreemi hulka. Seejärel sega ülejäänud vaikselt spaatliga juurde.

 

Nüüd on paras aeg alustada tordi ehitamist. Selleks pane valmis tordialus ja aseta sellele blondie poolik. Ümber pane tordirõngas. Tarretis peaks olema parasjagu juba tarretunud ja tõsta see blondie peale. Tee seda kõike nobedalt, et sidrunikreem ei hakkaks veel tahenema.

Määri pool sidrunikreemist tarretisele, aseta peale teine blondie poolik (võid seda natukene immutada piima või veega), millele määri peale sidrunivõie. Kõige peale määri järelejäänud sidrunikreem. Nüüd lase tordil ca tunnike külmkapis taheneda.

 

Vahusta vahukoor ja Mascarpone suhkruga tugevaks kreemiks ning kata sellega tort. Kaunista vastavalt soovile!