Jõhvika fudge

Ma olen täna juba kolm (!!!) korda kuulnud märkust, et mismõttes esmaspäeva hommikul postitust ei kirjutanud. Ühiskonna surve!

Vahel, õigupoolest väga harva, on mul raske oma mõtteid ja juttu süstematiseerida, robot nagu ma muidu igapäevaselt olen. Täna on üks neist päevadest, kus mul oleks nii palju mida öelda, aga ei midagi sellist, millest suudaksin/tahaksin pikka ja loogilist juttu teha. Olen juba kolm korda seda postitust alustanud ja nüüd loobun oma üritusest ning kirjutan nii, kuidas tahan. See ju ongi mu blogi eesmärk, eks? Vabandust siis, kui mu jutt segaseks jääb.

 

 

* Mu elus on olnud periood, kui elasin koos sotsiaaltöötajaga. Ei, see ei olnud kuigi ammu. Jah, see oli mu abikaasa. Mu süstasid müüv, ekspordijuhist, abikaasa. Ilmselgelt ei ole ma meie abielus ainuke, kes end veel otsib. Tema töötas SOS Lasteküla noortekodus kasvatajana päris mitu aastat. Seetõttu kutsuti ta eelmisel nädalal ka Eesti Asenduskodu Töötajate liidu (EATL) tänuüritusele, kuhu ta minu kaasa võttis, unustades mainida, et see tegelikult pole kaaslastega üritus. Oh well.. Ma juba harjunud niikuinii selliste asjadega..

Kuhu ma oma jutuga tegelikult jõuda tahan on see, et EATL tänuüritusele tegid tordi Eesti Tordimeistrite Liidu meistrid ja teate mis? Ma teen ikka tegelikult sigahäid torte! Ärge saage valesti aru, nende tehtud tort ei olnud üldse halb (abikaasa ütles, et nagu sööks saia pakikohupiimaga ja sõime kahe peale ainult ühe tüki), igati etem kui mõni poetort (kes tänapäeval enam üldse poetorte sööb?), lihtsalt.. Minu kui kodutorditegija silmis on Tordimeistrite Liit miskit sellist suurt ja uhket ja aukartustäratavat, kus on koos suured meistrid ja oskused, mille poole ma ise tahaks püüelda. Mina olen kogu aeg salamisi mõelnud, et ehk ma ühel heal päeval teen kondiitri paberid, ning alles siis hakkan mõtlema sellele, et end meistrina reklaamida ja sellise liidu suunas vaadata. Aga süües seda torti, mõistsin ma, et ei olegi siin midagi nii aukartustäratavat (ärge saage jälle valesti aru – kesiganes teeb tellimustöid PEAB omama vastavat paberimajandust ja tõendeid!) ja ehk mõtlen vetameti tõendi peale enne, kui kondiitriks õppima lähen. (Tegelikult tean, et üks tort ei ole mingi näitaja, aga mul on hea meel, et sain seda maitsta!). Kui nüüd hästi aus olla, siis kondiitrit vist minust siiski kunagi ei saa, sest lisaks maitsele loeb ka tordi välimus.. Nagu ei saanud ka raadiodiktorit. Ega juuksurit. Ega rannavalvurit (Baywatch!). Oeh.

 

 

* See laupäev oli mul laupäevade laupäev, kus sai hommikul üsna kaua pikutada ja siis sõbrannaga elu nautida, alustades brunchist Ristikheina kohvikus, jätkates jalutuskäiguga Koplis, mille sisse mahtus Lennusadama külastus, mis omakorda jätkus õhtusöögiga Veganis, kokteilidega Mustas Puudlis ja Bailas. Hakkas juba kade meel? Parem oleks. Ega ma siin tühja eputa 😀 Kindlasti soovitan külastada Sandra Veeremaa Ristikheina kohvikut, mis avati möödunud nädalal – see on parasjagu väike ja armas kohvik, kus saab ennekõike häid küpsetisi ja head kohvi! Aga tegelikult leiab menüüst ka suuremat kõhutäidet – selle järgi peaks isegi teinekord sinna kohvikusse taas “sattuma”. Praegu oli kohvik veel täiesti ülerahvastatud, aga usun, et mingi hetk kindlasti külastajate arv normaliseerub..

See, et me Veganisse sööma jõudsime, oli üsnagi juhus. Ilmselgelt ei olnud me ka kohviku tavapärase klientuuri moodi, alustagem või sellest, et meil puudusid paksu prilliraamiga prillid. Aga kuna mul pole põhimõtteliselt probleeme moetoidu söömisega aeg-ajalt ja mu sõbranna on taimetoitlane (mis on ju pool-vegan, eks? 😀 ), siis tundsime end nagu kalad vees ja nautisime veganlust. Ma pole ausalt ammu saanud nii head hummust kui nende röstitud paprika hummus!

 

 

* Ma ei saa mainimata jätta ka seda, et leidsin laupäeva öösel koridorist kassipoja. Ei, need ei olnud luulud. Vist. Kui, siis olid need head luulud. See oli ilmselgelt märk, et meil on vaja veel ühte kassi (parem oleks, et sa seda loeks abikaasa!), aga ma hoidsin end suure vaevaga tagasi, et mitte seda märgina võtta ja seda kassi endale haarata. Esiteks seetõttu, et me elame 5. korrusel ja meil käivad kõik korrused lukus ja see tähendab, et tõenäoliselt tegemist naabrite kassiga. Teiseks oli tegemist tõukassiga ja vaevalt, et naabrid poleks tema kadumist pika peale märganud ja oma naabreid pika peale kassivarguses kahtlustama hakanud. Damn, kui loogiline mõtlemine mul tegelikult isegi purjuspäi on. Nii ma siis selle kassipojaga seal juttu rääkisin ja uurisin, milline on tema kodu uks. Pika peale saime sõpradeks ja ta näitaski ette, kus ta uks on.. ja nii ma seda ust tagusin, kuni unine naabrimees hommikumantlis ukse avas ja üllatunult oma kassipoja tuppa lasi. Läks hästi, et see oli ikka õige korter, mille ust ma laupäeva öösel tagusin 😀 Mul jällegi ei läinud nii hästi, sest kunagi ei ole mu unistus kahest kassist nõnda lähedal, sõna otseses mõttes käeulatuses, olnud.

 

 

* Kas selle pika mula peale jõuame me kunagi retseptini ka? Võiks küll.

 

Jõhvika-koorekaramelli ega fudge’i tegemise idee sain ma siit. Õigupoolest ei ole tegemist klassikalise koorekaramelliga, sest see ei eelda karamelli keetmist ja on selle võrra tunduvalt kergemini tehtav. Kuna internett on täis igasugu jutte ja lugusid päris koorekaramelli kohta, siis seda ma täna tutvustama ei hakka (eesti keeles on päris hea ülevaade Toidutares). Küll aga võin öelda, et jõhvika-koorekaramell maitseb täitsa nagu päris ja sulab suus, jättes mulje justkui ei oleks tegemist ülimalt rammusa magustoiduga..

 

Jõhvika fudge

 

300 g valget šokolaadi

100 g jõhvikaid*

1 sl mett*

50 g võid

70 g kakaomaitselist või keedetud kondenspiima

1 tl vanilliseemnepastat

Noaotsatäis soola

50 – 80 g kuivatatud jõhvikaid

50 – 80 g kooritud pistaatsiapähkleid

 

Vooderda ca 20 x 20 cm suurune vorm fooliumiga.

 

Pane mesi, 2 sl vett ja jõhvikad potti, kuumuta keskmisel kuumusel keemiseni ning lase podiseda, kuni segu pakseneb (ca 10 minutit). Tõsta tulelt, sega juurde kondenspiim, või, vanilliseemnepasta ja sool. Seejärel lisa hakitud šokolaad ja sega ühtlaseks. Vajadusel kuumuta potti veel natuke, kuni kõik šokolaad on sulanud. Lisa 2/3 jõhvikatest ja pistaatsiapählitest. Kalla saadud segu fooliumiga vooderdatud vormi, puista peale ülejäänud pähklid ja jõhvikad.

 

Jäta vorm tahenema külmkappi paariks tunniks (võid kiirendada protsessi ja kasutada ka sügavkülma), võta välja ja lõika ca 3×3 cm ampsud. Võid nuga kuumutada, et oleks lihtsam lõigata.

 

Säilita komme külmkapis!

 

* Võib asendada 80 g jõhvikakeedisega.