Ahjuõuna-juustukoogikesed?

Kindlasti on igal ühel olemas vähemalt üks selline tuttav, kes ei vasta kunagi telefonile. Pean tunnistama, et mina kuulun nende sekka. Võiks isegi olla Eesti esi-telefonilemittevastaja (noh, nagu Sandra Vungi on esivegan). Ah, et MIKS ma telefonile ei vasta? Ma ei tea. Enamjaolt mind häirib, kui mu telefon heliseb, sest see segab mu mõnd tegevust, kasvõi mõttetegevust. Teinekord on selline olukord, kus ma ei saa rääkida, ja üsna regulaarselt ma lihtsalt ei kuule seda.. Aga üldiselt – ma ei vasta, sest ma ei taha rääkida. Ei, mitte, et ma ei tahaks rääkida konkreetse inimesega.. vaid ma lihtsalt ei taha rääkida. Kui ma siiski olen sunnitud rääkima, siis tõenäoliselt olen trotsi täis ja üldse mitte jutukas ja häiritud telefonikõnest. Seepärast ma lihtsalt ei vastagi, eeldades, et õhtul lähen koju, istun diivanile, võtan teekruusi ja hakkan tagasi helistama kõigile ning heatujuliselt jutustama maast ja ilmast. Reaalsus on aga see, et pärast tööd jooksen trenni, siis poodi, siis süüa tegema ja kui kell 22 õhtul lõpuks maha istun, siis a) tundub kohatu tagasi helistada, b) olen ammu ära unustanud, et pidin tagasi helistama. Nii et vähe sellest, et ma ei vasta, teinekord unustan ka tagasi helistada. Mulle nii tihti tundub, et elu oleks tunduvalt lihtsam, kui mul ei oleks telefoni.. inimesed ei solvuks mu peale ja ma ei tunneks tagakuklas pidevalt telefoni olemasolu ja vajadust sellega tegeleda. Kahjuks tänapäeval see väga töötav alternatiiv pole.. seega leppige ometi oma telefonile-mitte-vastavate-sõpradega ja ärge võtke isiklikult. Me ei tee seda paha pärast.

Kui täna juba avameelitsemiseks läks, siis tunnistan üles ka teise oma pahe, aga seda ma juba tõeliselt ei salli iseenda puhul. Arvan, et see on üks minu kõige kehvamaid omadusi. Nimelt, ma ei oska sõprade-tuttavatega kontakti hoida. Isegi kui ma väga tahan. Isegi kui ma pidevalt mõtlen, et huvitav, kuidas sellel sõbral läheb, ja võtan seda iseenesestmõistetavana, et sõber on olemas. Lõppkokkuvõttes ikkagi olen see inimene, kes kaotaks paljud oma sõbrad, kui nad poleks piisavalt järjepidevad, et mind kannatada ja minuga suhelda. Asi ei ole ju ometi selles, et nemad vajaksid mind rohkem, kui mina neid. Pigem isegi vastupidi, mina vajan sõpru oma ellu. Ja ma ei arva, et ma olen nii äge, et mu järgi peaks jooksma. Pigem vastupidi, mul on nii ägedad sõbrad, kes on igati iga mu minutit väärt. Niisiis ma tõesti ei tea, miks mina, nõnda jutukas inimene, ei suuda võtta telefoni kätte ja lihtsalt helistada sõbrale. Lihtsalt niisama. Nüüd te juba kindlasti arvate, et ma vajan ilmselgelt professionaali abi 😀 Kes teab, võib-olla vajangi 😀 Aga õnneks on mul piisavalt ägedad sõbrad, et nad suurem osa ajast suudavad mu nõmedat käitumist tolereerida.

Tänaseks on vast enesekriitikast küll?

Sellele magustoidu puhul oli keeruliseim osa – nime andmine. Põhimõtteliselt on tegemist ahjuõuna ja juustukoogi ristsugutisega 🙂 Ühest küljest on tugev ahjuõuna maitse, aga teisest küljest on sees magus ja suussulav juustukoogitäidis. Ma ise olen tõeline ahjuõuna fänn, aga abikaasa arust on ahjuõuntel “igav maitse”. Seega teen neid harva, sest lõpuks pean need ise ära sööma. Mitte et ma kurdaks selle üle, et mu tänane hommikusöök oli ahjuõunad.. ahjuõuntega. Muide, üsnagi harjumatult, maitsevad need õunad külmana paremini.

Idee sain, nagu viimasel ajal ikka, Pinterestist.

Ahjuõuna-juustukoogikesed

10-12 keskmist hapukat õuna

175 g toorjuustu

50 g hapukoort

1 muna

1 sl tärklist

50 – 70 g pruuni suhkrut

3 tl kaneeli

Serveerimiseks – röstitud hakitud pähkleid või pralineed või plaksusuhkrut

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.

Puhasta õunad – lõika vajadusel põhi ühtlasemaks, et õun otse püsti seisaks, lõika ära pealmine ots ja tühjenda sisu (tühjenda ehk natuke rohkem, kui tavaliselt). Jälgi, et õuna põhja ei tekiks auku. Kui ikkagi tekib, siis kata see üle jäänud õunatükikesega. Puista õuntele ca 2,5 tl kaneeli ja natuke pruuni suhkrut. Pane õunad valmis ahjuvormi. Soovi korral võid vormi eelnevalt võiga määrida.

Täidise jaoks sega toorjuust suhkruga. Lisa hapukoor, muna, tärklis ja 0,5 tl kaneeli. Soovitan teha täidise üsnagi magusa. Eriti juhul kui kasutad hapukaid õunu.

Täida õunad täidisega ja küpseta ahjus 20-30 minutit. Küpsetusaeg sõltub suuresti õuna suurusest ja sordist. Lase õuntel jahtuda (võib lausa üleöö). Enne serveerimist puista peale midagi krõbedat – eriti mõnus on plaksusuhkur!