Elu enne blogi ajaarvamist

Edev inimene nagu ma olen, pean siiski jagama ka oma varasemaid köögivallutusi! Tegelikult ma 99% kordadest ei viitsi, ei jõua, ei taipa pildistada, niiet enamikku retseptidest pean hiljem meenutama hakkama, ent siit tulevad siis pildid ja toidud, mida varasemalt teinud olen ja ka suutsin salvestada (noh, et FB natuke eputada, saate aru küll).
Alloleva tordi tegin talvel üheks “ärikohtumiseks”. Kasutasin selleks oma tavapärast biskviittordiretsepti. Kuigi tõtt öeldes, mul pole raudset kindlat tordiretsepti, sest iga kord läheb natuke omamoodi. Aga üldiselt teen biskviidi, kes veel ei tea, kuidas see käib, siis päris geniaalne lähenemine biskviidi valmistamisele ja selle variatsioonidele on Koopatibil. Biskviidi vahele panen meelepärast moosi, suvel kindlasti toormoosi, ja toorjuustu-kohupiima-vahukoore segu. Tehes seda kreemi tasub taas silmas pidada, et enne segada toorjuust ca 200g, kohupiim 300g suhkru ja sidrunimahlaga. Siis lisada kuumas sidrunimahlas sulatatud želatiin ja alles siis vahustatud koor, mitte rohkem kui 2 dl 🙂 Želatiini võib muide lisada ka toormoosile, siis saab seda eriti palju panna, kartmata, et kook laiali jookseb!
Siit siis veel üks sarnane kook, aga mässitud martsipani sisse. Marstipanikattega koogi valmistamine on minu jaoks kõlanud alati suursuguselt ja selliste kookide söömine seondub ikkagi suurte pidupäevade ja päris kondiitritega. Aga üsna hiljuti turgatas mulle, et kui see oleks nii keeruline, siis mul ju ei oleks nii mitu tuttavat, kes sellega tegelevad! Eks ma siis veetsin paar tundi guugeldades, vaatasin paar videot ja jõudsin järeldusele, et martsipanikate ei olegi NII keeruline. Loomulikult siit-sealt on vähe vigu ja lõpuks peab need kaunistustega katma, aga üldpilt on nagu päris kodune martsipanikattega kook. Selle peale ütles mu kallis nahakunstnikust sõbranna, et niimoodi kunstis dekoratsioonid ju sünnivadki, kui vigu ja ebatasasusi varjatakse. See oli väga lohutav! Kindlasti peatun martsipanikatetel mõnes muus postituses pikemalt.
Sellel aastal olen avastanud ka võileivatordid. Ausalt öeldes enne seda olen ma neist eemale hoidnud. Mälestused nooruspõlve-aegsetest või-majoneesi kreemistest võileivatortidest ajavad siiani südame pahaks. Aga üks õige suursugune võileivatort on ikka suurepärane küll! Täidisesse panen alati pea topeltkoguse hapukoort ja kaunistamisel eelistan muna ja krevette. Ja kuna tegu on äärmiselt toitva (samas mitte üle mõistuse rammusa) tordiga, siis sellega saab kõhud täis ka päris suurel seltskonnal.
Minu kirg, juba aastaid, on kommitegu. Algas kõik kunagi sellest, kui gümnaasiumis bioloogiaõpetaja õpetas mind konjakipalle tegema (jaa, meil oli ülilahe bioloogia õpetaja). Pärast seda pole ma pidama saanud – komme on saanud kõik sõbrad, tuttavad, kollektiivid kus nii mina kui ka abikaasa töötanud oleme.. Kommide retseptiga olen osalenud ka oma elu ainukesel toiduvõistlusel, kus sain auhinnaks Toiduakadeemia toidukoolituse. Lemmikud on kas kirsid või murelid šokolaadis; nougat’i, martsipani ja röstitud metsapähkliga kommid ning Dajm-šokolaaditrühvlid. Rekord on olnud seni sadakond kommi, kolme erineva täidisega. Tegelikult ei ole kommitegu üldse keeruline (kõigest paar või isegi kümmekond kilo šokolaadi olen vast ära visanud aastate jooksul), aga selles on omad nõksud, mida teinekord ka hea meelega jagan 🙂
Veel ma väga hindan koduseid toite, mille retsepte on mulle andnud ema ja vanaema! Loomulikult on lahe ka teha kümnete erinevate koostisosadega mitmepäevase ettevalmistusega roogasid, aga õige koduse toidu vastu need ikkagi ei saa! Lapsena vaatasin ainiti suurte silmadega, kui lahedalt nad süüa teevad, samal ajal salaja taigent süüa, ja siis püüdsin kaasa teha, üldjuhul mul lubati teha taignapalle. Tänaseks olen ma vist pea kõik nende retseptid üle võtnud ja selgeks saanud, aga ikkagi, kui läheb pirukate mätsimiseks, siis suudab ema panna taignapalli pihku, täidis sisse, vaba käega pirukas kokku. Mina samal ajal rullin taigent laual ja siis kirudes ja täidist püüdes üritan kahe käega pirukat kokku suruda. Tulemus on lõpuks enamvähem sama, aga harjutamist on mul veel palju vaja. Eriti tore on see, et mu eestlasest abikaasa on äiapapa kombeid kõrvalt liiga palju vaadanud ja nüüd ka nõuab borši kõrvale pirukaid! Egas tema kehvem olla saa!

Üks keerulisemaid koduseid retsepte on aga minu jaoks meekoogi retsept. Esiteks võtab see rohkelt aega ja teiseks saab täidis alati valel hetkel otsa, vt pilt! Aga maitse on küll suurepärane ja alati tahaks juurde! Seda enam, et kooki saab kõigest kord-paar aasta jooksul süüa..

Vahel on ka nii, et tahaks midagi head, aga kodus pole midagi head. Kui lisandub veel ka laiskus, siis siit saab ideaalse olukorra uute retseptide tekkeks. Nii ma jõudsingi ühel päeval küpsisemagustoiduni. Kodus oli banaani ricottat, mojito peost üle jäänud laimi, digestive ja õuna. Segasingi ricotta laimimahla ja tsipa kookospiimaga, panin kihiti küpsise ja õunaga pokaalidesse. Väga maitsev sai! Usun, et lisades kirsse, saaks ülihea magustoidu. Aga parasjagu tol hetkel mul kodus neid ei leidunud..
Vahelduseks minu koduselt serveeritud toidule lisan ka toidukoolituse fotod. Tassisin ühel heal päeval oma abikaasa Toiduakadeemiasse Inga Paenurmi koolitusele, kes on EV Presidendikantselei peakokk. Abikaasa arust on tema peale sellise raha raiskamine mõttetu, sest talle maitsevad kodused toidud rohkem. Kuigi minu arust sai ta mango magustoiduga ülihästi hakkama. Ja minul oli küll ülipõnev proffe kokkamas näha, aga olin mõnes asjas üsna pettunud – pea iga roa sisse topiti rohkelt võid ja vahukoort. Teadupäraselt sellised rammusad asjad teevad iga toidu maitsvamaks ja sõltuvusttekitavaks. Ja minu arust teevad need kokad sohki, kes rohkete rammusate asjadega oma toitu maitsvaks teevad. Aga see kõigest minu tagasihoidlik arvamus.
Suutsime loomulikult mõlemad retseptikogud ära kaotada, aga pildid on alles ja enamvähem mälu ka.
Eelroogadest oli lemmikuks kilutrühvel, mis serveeritud üsna originaalselt pitsi sisse!
Veiseliha tar tar on alati kindla peale minek, kui liha värske ja hea on!
Seda rooga valmistasin mina – rohke vahukoorega lillkapsa püreesupp, lõhega ja vähisaba vahuga. Kusjuures lõhe maitsestamiseks kasutasime suitsuekstrakti ja tõesti, tavalises ahjus valminud lõhe maitses nagu suitsukala! Selle imelise ekstrakti saab osta näiteks Piprapoest. Mul endal on aga Umamist ostetud suitsusool ja see mõjub samamoodi!
Tallekael, hautatud valges veinis ja taas üks koorene püree!
Magustoiduks mangovaht!
Kokkuvõttes ütleksin, et selliselt koolituselt sain mitmeid häid nippe, eriti taldriku kaunistamise (loe: määrimise) osas, ja ka paar väga head retsepti. Kilutrühvleid soovitan kindlasti!
Lõpetuseks lisan ema tehtud tordi pildi. Mitte et ma end võõraste sulgedega ehtida tahaks, aga retsept on võetud minu Oma Maitse ajakirjast. Seega on ka minu käsi mängus, eks ? 🙂
Niipalju siis ajaloost! Ees on ootamas nädalavahetus, mida saab edukalt sisustada mõne hea toidu valmistamisega või loodetavasti eelkõige seene- ja pohla korjamisega!!!
Share Button
2 Comments