Minu kogemusest koolikiusamisega

See siin ei ole suur ja dramaatiline lugu õnnetust lapsest. Pigem näide sellest, kuidas pealtnäha tugevat inimest võib aastaid heidutada kiusamine, rikkudes ilusat kooliaega ja jättes tagakuklasse aastateks meelde mingid ebameeldivad olukorrad ning tunded.

Ma olen alati olnud hästi elav ja temperamentne inimene. Tuju võib sekunditega muutuda nullist sajani ja siis tagasi nulli. Suuri emotsioone, olgu selleks kurbus, viha või rõõm, saadavad alati ka pisarad. Ja oi, kooliajal sai neid pisaraid ikka valatud. Enamasti paraku kurbusest – kas sellest, et mind kiusati või mina kiusasin, vahet polnud, ühtmoodi kurvaks tegi ikka. Minu jaoks oligi terve kooliaeg kui ameerikamäed kiusaja ja kiusatava rolli vahel. Siinkohal ma ei räägi aga sellisest “klassivend võttis seljakoti ära” kiusamisest. See saatis loomulikult ka suure osa puberteedieast, aga minu arust kuulub selle vanuse juurde, kui kiusatakse tüdrukuid, kes meeldivad. Pigem on kogu õel kiusamine alati olnud naistevaheline.

Algklassid möödusid minu jaoks tihti kiusatava rollis, sest ma olin vene laps eesti koolis. Õnneks oli mul tol ajal kooli minnes juba üks sõbranna olemas, sest uusi sõpru oli mul esialgu raske leida (ah, keda ma petan, siiamaani on mul umbes oma kolm sõbrannat). Paraku aga aastad läksid, kiusajad muutusid targemaks, ja said aru, et parim viis mind kiusata on keerata mu sõbranna minu vastu. Niisiis oli tavapärane, et mu sõbrannad lihtsalt… mingitel perioodidel ei suhelnud minuga. Ma ei tahaks siin postituses üleliia aus olla, et asjaosalisi mitte liialt puudutada. Aga valusalt eredamad kaks hetke olid need, kui mu üks sõbranna lubas mind kohtusse kaevata ja teine sõbranna võttis mu koridoris salaja rajalt maha sõnadega, et ta tahab minuga sõbranna olla küll, aga xxx ei luba.

Põhikooli ajaks olin ma juba piisavalt eestistunud ja klassi sulandunud, et kiusamine jäi minimaalseks. Meenub vaid see, et mu kiusaja ütles, et mul on lauldes veider lauluhääl (jah, ma ei laula avalikult tänaseni, isegi muusikatunnis kuni 12. klassini maigutasin vaid suud. Milline võim on alles sõnadel, ah!).

Ma ei teagi, kas asi oli selles, et mind pikalt kiusati või milles. Tõesti ei tea. Aga kui meie klassi tuli maakohast uus klassiõde, kes oli teistsugune, siis ühtäkki mina hakkasin teda kiusama. Mina ja kiusaja? Kust? Kuidas? Miks? Käsi südamel ütlen, et ma ei tea, miks ma seda tegin. Õigupoolest ma enam isegi ei tea, mida ma täpselt tegingi, aga kindlasti oli mõnitamist, näpuga näitamist ja mingitsorti füüsilist kiusamist, nagu tõukamine ja äkki loominegi. Pole kindel. Tema ilmselt oskab tänaseni kõik selgelt ära rääkida nagu mina mäletan sulaselgelt oma kiusajate käitumist. Igal juhul päädis asi sellega, et klassijuhataja kutsus mu üks kord enda ette ja ütles, et klassiõde oli öelnud emale, et ei taha enam elada ja tahab teha enesetappu. Selle šokiga sai minu, kui suure kiusaja, periood läbi.

Mina? Kiusaja? Kuidas ometi?

Jõudes kooli lõpuklassidesse toimusid suured muutused, kui klassid segati läbi, tuli palju uusi klassikaaslasi maakohtadest ja minu jaoks kadus koolist igasugune harmoonia, mis oli põhikooli lõouks tekkinud. Jälle ma üldse ei sobitunud. Saan ise ka aru, et ma pole pahade tüdrukute lemmik, sest et ma olen tark ja eriti ninatark, kes ei hoia oma suud kinni. Edev ka. Ja viieline. Noh, ühesõnaga veits tüütu teate 😀 Gümnaasiumis ma ei kandnud enam mingeid maske ka, vaid olingi see, kes tahtsin olla. See päädis aga teravate konfliktidega paari uue klassiõega. Meie iga päev ja pea iga tund möödus nii, et nemad otsisid ja minagi otsisin võimalust halvasti öelda. Nemad tänitsid minu ninatarkust. Mina nende rumalust. See omakorda näris mu hinge kõik need viimased kolm aastat ja mul oli nii nii nii hea meel, kui kool sai läbi koos selle lõputu õudusega. Ma jällegi ei hakka liiga palju illustratsioone siia tooma, aga üks kord oli mul nii veider kehaväline olukord. Olime taas klassiõdedega tülli läinud ja algamas oli kehalise kasvatuse tund. Mina olin juba riided garderoobis ära vahetanud ja suundusin garderoobist välja. Ühtäkki ma kuidagi tundsin, et teisel pool ust on üks nendest klassiõdedest ja siis maruvihasena virutasin ukse lahti. Ja saate aru, oligi tema seal ja virutasingi talle uksega. Sellele loomulikult järges päris värvikas sõim minu pihta, aga ma olin lihtsalt šokis ja jalutasin edasi. Issver kui hea meel mul ikka on, et see kool sai lõpuks läbi ja edaspidises elus pole ma enam selliseid järjepidevaid pikaaegseid kiusamise perioode saanud kogeda, ei kiusaja ega kiusatava rollis.

Võiks arvata, et siinkohal sai minu lugu läbi. Paraku ei. Minu jaoks on oluline rääkida koolikiusamise teemal ka õpetajatest. Eks õpilased ikka kiusavad õpetajaid.. ja vastupidi. Olgugi, et enamasti arvavad kõik õpilased, et õpetajad kiusavad neid, kui proovivad neist mõistlikke inimesi kasvatada, ei tasu unustada, et ka õpetajad võivad kiusata. Kuigi ma ise olin viieline ja tubli õpilane ning sain meie kooli suurepäraste õpetajatega suurepäraselt läbi, siis kahjuks tuli ette ka vastupidiseid näiteid.

Tänaseks päevaks on mu esimene keel eesti keel, kuid esimesse klassi minnes oli selleks veel vene keel ja eesti keeles olevat ma rääkinud veel aktsendiga ja ega ma kooliks valmistunud olnud – tähti ega numbreidki väga ei tundnud. Ma ei teagi, kas see oli ebasümpaatia põhjuseks, või oli see, et ma olin venelane, aga paraku fakt oli see, et ma ei meeldinud meie klassijuhatajale. Siiamaani meenuvad aegajalt suvalistel hetkedel kaks olukorda, kui tudsin, et ta kiusab mind. Esimesel juhul pidime esimeses klassis tutvustama oma vanemaid ja mina ütlesin, et mu ema ja isa on Lida ja Vova, mille peale tema ütles: kulla laps, need ei ole su vanemate nimed, lähed koju ja küsid, mis nende nimed on. Tema täiskasvanuna teadis ju küll, et vene keeles on olemas lühikesed versioonid nimedest Lidia ja Vladimir, aga tema otsustas klassi ees tekitada olukorra, kus ma paistsin erakordselt rumal. Seda ei jätnud kasutamata klassivennad, kes minu poole veel päevi näpuga osutasid, naerdes, et ma ei tea oma vanemate nimesid. Teinekord unustasin aga kodus õppida selgeks luuletuse. Nagu aru olete saanud juba, siis minu jaoks oli see väga erandlik olukord, sest mul meeldis õppida. Aga õpetaja kutsus mu ikkagi klassi ette, kui ma olin talle öelnud, et unustasin, ja lajatas klassi ees mulle 2! Terve minu koolikarjääri ainukese 2! Nii ma siis seal seisin ja nutsin terve klassi ees. Vahva.

Teiseks minu kiusajaks oli minu teine klassijuhataja, kellega oli meil esimesest päevast alates ebasümpaatia. Tema kasutas ära võimalusi, et mulle halvasti öelda ja mina talle. Ta oli ainuke õpetaja, kelle tunnis ma istusin tagumises pingis (muidu, nagu aru saate, olin esireatsikk) ja demonstratiivselt heegeldasin ja kõõlusin, näidates, kui aeglase tempoga ja igav tund see matemaatika on. Sõbrannadega lobisesime ka pidevalt. Asi päädis sellega, et ühe tunni alguses jagas õpetaja klassile paberilehed ja käskis kirjutada, mis keda tunnis häirib. Ilmselgelt ta tahtis tõestada, et me häirime kõiki ja ilmselgelt saime me ta provokatsioonist aru ja läksime kaasa. Mina kirjutasin “õpetaja, teie häirite”. Sõbranna kirjutas, et õpetaja on terrorist. Kolmas sõbranna joonistas talle aga sinna lihtsalt lehma 😀 Arvake ära, kelle ema selle peale kooli kutsuti AINUKESENA. Loomulikult minu, sest tal oli vaja midagi mulle tõestada. Mu ema küll paraku ainult naeris kogu selle olukorra peale, sest tema teadis, et ma ju pole paha tsikk ja eks õpetaja ise provotseeris pubekaid.

Ühesõnaga, mis ma öelda tahan, on see, et kool on üks jube koht.


Kui nüüd sellele kooliajale läbi kiusamisprisma tagasi vaadata, siis see tundub ikka üks kohutav koht. Tegelikult enamasti see seda ei ole ja kiusamine toimub paratmatult paljude toredate asjade taustal. Karmimatel juhtudel varjutab aga kõik toredad asjad ja võtab eluisugi. Ärgem varjutagem siis teiste jaoks neid toredaid asju.


Share Button
One Comment

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.