Beseerull vaarikate ja pistaatsiapähklitega

Septembrikuus kõik on uus… Ma enam ei joonda tekste oma blogis!

Või kuidas neid blogipostitusi alustatigi?

 

 

 

Teate. Meil juhtus selline hirmus lugu, et imelise suve lõpuga sai läbi ka lapsehoolduspuhkus ja abikaasa läks taas tööle. See ju tähendab seda, et mina olen nüüd justkui täiskohaga kodune ema.? Okou..

 

 

Kohe pärast lapse sündi otsustasime, et Kaunitar läheb lasteaeda 2,5 a ja järjekordadesse saigi pandud laps alles 2019. a aasta sügisest. Olin veendunud ja olen tänaseni, et enne seda piisab talle vanematest ja vanavanematest. Aga vaadates, kui asjalikuks inimeseks on laps sirgunud, ja seda, et abikaasa peab peagi tööle minema, hakkas suvel mind närima kahtluseuss, et äkki mingi väike sõimerühm oleks Kaunitari jaoks siiski sobilik?

Niisiis suvel oli meil tõsine dilemma, kas paneme lapse sellest sügisest sõimerühma või mitte. Abikaasa tahtis, aga mina otsustasin lõpuks siiski mitte. Nii et ma ei saa isegi kedagi teist süüdistada praeguses olukorras. Ma tegelikult olin üpris optimistlikult meelestatud sõimerühma osas. Sisimas ikka ei tahtnud last sinna jätta, aga Kaunitar on meil ju nii asjalik väike inimene. Mähkmeid pole ammu vaja, luti võõrutasime ka ära. Sööb ta kõike ja saab kõigest aru ning enamasti kuulab väga hästi sõna.

Võtsin end siis kokku ja leppisin kahe sõime külastuse. Esimeses sõimes mulle isegi meeldis. See oli selline trendikate emmede laste sõim, kus noor blond GUESS särgiga kasvataja võttis meid vastu, rääkis, mis kuulsuse laps seal sõimes on, ja seda, kuidas ikka vanematele on FB grupp, kuhu nad igapäevaselt tegevustest pilte jagavad. Eks see kõik oli minu jaoks natuke võõras, aga üldiselt oli palju mänguasju, puhas ja tore. Kaunitar küll pärast seal oldud 10 minutit läks võttis ukse juurest papud ja tahtis lahkuda. Et tore oli, aga aitab jamast 😀 Üldiselt olin ma pärast seda külastust pigem optimistlik, et ehk see sõimeasi polegi nii hirmus.. kuni kaks päeva hiljem Kaunitar suure kaarega oksendas. Järgmiseks päevaks olid kõhuviirusesse suremas 5 täiskasvanut 😀 Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest et toidublogi ja nii, aga öelgem, et sellist nalja pole siin majas ikka mitte kunagi nähtud. See oli nii õudne, et lõpuks muutus lausa naljakas.

Ma ei ela küll illusioonis, et kodus olles on laps aina terve ja sõimes saaks aina haigusi. Aga.. ehk on neid siiski niimoodi koduselt elades natuke vähem. Ma ei ole veel valmis kõikideks nendeks lastehaigusteks.

Siiski käisime ka teist sõimerühma vaatamas ja seal ma sain esimese 3 sekundiga aru, et olgu mis on, aga palgatud inimene mitte kunagi ei hooli mu lapsest niimoodi, et mulle piisaks. Ma jällegi pole varem elanud illusioonis, et kõik peaks mu last armastama, aga siiski oli see tõeline külm dušš. Nimelt astusime uksest sisse ja nägime kahte poissi põrandal askeldamas. Kasvataja võttis ühelt luti suust ja sõnadega “see pole sinu lutt” toppis selle luti teisele lapsele suhu. Minu alalõug vajus millisekunditega põrandani. Esiteks pole see kuigi hügieeniline, ja teiseks, miks peaks toppima rõõmsalt mängivale lapsele niisama luti suhu? Edasi jutustades märkasin, et need poisid istuvad kogu aeg W-istmes, mis teadagi pole hea lapse jalgade arengule. Mis te arvate, mitu korda kasvataja poole tunni jooksul seda korrigeeris? Jah, null. Mainis, et need poisid kõnnivad veidralt ja kukuvad kogu aeg. Kui ma küsisin, kas ta seda ikka emale on maininud, siis vastas “Ei, ema võib solvuda”. Mina isiklikult emana solvuksin siis, kui inimene, kes peaks mu last igapäevaselt jälgima, näeks, et lapse arengus on midagi viga, ja ei ütleks seda mulle.

Aa ja mida tegi Kaunitar seal? Ei läinud isegi ukse juurde papude järele, sest minu muidu lõbus ja sotsiaalne laps oli terve aja süles ja keeldus põrandalegi minemast.

 

Siin me nüüd siis olemegi. Laps on kodune, lapse ema on kodune ja lapse isa käib tööl. Harilik pere. Kui välja arvata see, et ema osalise koormusega korraldab üritusi, teeb koolitusi, proovib saada koolitaja kutset ja aitab käivitada Soomes ühte kondiitriäri. No biggie. Miks mitte sellisel hetkel oma blogi natukenegi taaselustada?

 

 

Beseerull vaarikate ja pistaatsiapähklitega

 

150 g toasooja munavalget

näpuotsaga soola

250 g peeneteralist suhkrut

150 – 200 g jahvatatud pistaatsiapähkleid

 

Kreem

300 g vahukoort

300 g Mascarponet

 

Vahele – vaarikaid

 

Vahusta munavalged noaotsatäie soolaga pehmeks vahuks, siis lisa osade kaupa suhkur. Jätka vahustamist, kuni saad läikiva tihke vahu. Sega ettevaatlikult besee hulka pistaatsiapähklid.

Määri saadud besee küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 150-kraadises ahjus umbes 25-30 minutit, kuni besee on pealt kergelt kuldne. Võta ahjust välja, kata pealt teise küpsetuspaberiga ning keera besee ettevaatlikult ringi, nii et see jääks puhta küpsetuspaberi peale. Nüüd eemalda õrnalt pealmine küpsetuspaber.

 

Kreemi jaoks vahusta vahukoor Mascarponega. Kata besee kreemiga ning puista peale marjad. Keera beseeplaat pikemast servast rulli. Enne söömist soovitan hoida vähemalt 2 tundi külmkapis.

Share Button