Sidruni-kirsikoogikesed ja juttu töötamisest

Teeme õige ühe pika heietuse enne kui liigume sidruni-kirsikoogikeste juurde.

 

 

Tööjutud on siin blogis seni olnud tabuteemaks. Tööga seotud mõtted, olukordade interpretatsioonid ja põnevamad lood jäävadki minu jaoks enamasti kontorisse ja ei leia kajastust blogis. Tõele au andes – ega me suuresti koduski neist räägi.

Teisalt mulle endale väga meeldib lugeda teiste inimeste „töölugusid“ – kuidas on keegi oma ametisse jõudnud ja mida selleks ära teinud. Välja arvatud eneseabiõpikute ja lihtsalt rikastumise õpikute näited. Olen kunagi isegi ühe seltskonnaga koos välja andnud raamatu „Ettevõtjate heade mõtete raamat“, kus Eesti suurettevõtjad rääkisid oma tööalasest teekonnast ja elus õpitust.

Sestap on mul juba üsna ammusest ajast plaanis postitus oma töökäigust. Ehk kellelegi motivatsiooniks. Kellelegi ajaviiteks lugemiseks. Kellelegi arusaamiseks. Ja kellelegi mööda kerimiseks, et kiiremini retseptini jõuda.

 

 

Ma olin alles 12 aastane, kui võtsin julguse kokku ja läksin koos täditütrega endale esimest töökohta paluma. Valkla Puhkekeskusesse jäätisemüüjaks. Puhkekeskusel küll otseselt ei olnud plaanis jäätisemüüjaid palgatagi, aga jääkirst oli olemas ja ega neil olnud midagi selle vastu, et ladusime kirstu jäätist täis ja vedasime rannas laiali. Teenisime kopikaid, jalutasime rannas ringi, päevitasime ja suhtlesime inimestega. Milline imeline töökarjääri algus!

Järgmisel suvel oli mul juba rada tuttav ja uueks suveks „sain ametikõrgendust“ ehk hakkasin müüma parkimispileteid puhkekeskuse parklasse. Oi, see töö mulle meeldis. Päevitasin toolis ja tundsin end ikka kõva bossina, avades väravaid ja müües parkimispileteid. Vilu ilmaga aitasin aga köögipoolel, koristasin õues või numbritubasid. Mingi hetk hakkasin rannaputkas müüjaks, tegin rohkelt rotiburkse, ja seejärel ka ettekandjaks. Niimoodi hunt kriimsilmana töötasin 5 suve järjest. Muide, viimast suve puhkekeskuses ettekandjana töötades tutvusin oma abikaasaga, kes oli tulnud samasse randa suveks süstagiidiks.

Kusjuures kooli ajal oli mul ka teinegi tööandja olemas – oma kool. Esialgu hakkasin gümnaasiumis asendama vene keele õpetajat, aga pärast teisigi õpetajaid, ning sain selle eest kenasti ametlikult palkagi 🙂

Minu arust annab lapsena töötamine elus nii palju juurde ning seda mitte ainult taskurahana! Ent linna vahel suvel ajalehti müüvad põngerjaid on ikkagi natuke kurb vaadata.

 

 

Kui sain 18, siis otsustasin, et aitab ettekandjatööst suvel, koostasin oma esimese CV, kus loetlesin kõik kriimsilma ametid, ja hakkasin aga kandideerima. Täiesti suvaliselt – ei mingit süsteemi ega loogikat. Otsisin välja kohad, kuhu saab ilma kõrghariduseta tööle, ja panin CV teele. Oma päris esimesest töövestlusest saingi oma päris esimese TÖÖ. Too hetk tundus ju, et alles kontoris hakkan päriselt TÖÖD tegema, sest et seal ju ei saa taustaks päevitada. Hakkasin töötama asendussekretärina. Ehk siis käisin asendamas sekretäre ettevõtetes, kes ei saa lubada endale ühtegi päeva ilma sekretärita. Vahel asendasin kedagi 3 päeva, ent kõige pikemalt olin ühes ettevõttes 3 kuud. Olen töötanud isegi paar nädalat Microsoft Eesti esinduses, kus uksed ei tohtinud olla korraga avatud üle 10 sekundi (oli vist 10) ning kliendikohtumiste laual pidi seisma Coca Cola.. See töösuhe jätkus mul veel päris mitu mitu aastat, sest hiljem oli tegemist ideaalse töögraafikuga tudengile – kui pakkumine sobis, läksin, kui ei sobinud, ei läinud.

 

Kusjuures sama suvaliselt sain oma teise töökoha, kus töötasin lõpuks samuti terve ülikooliaja – konverentsisekretär. Teate küll, see tüdruk, kes konverentsil mikrofone küsimuste küsimiseks ulatab. Naljakas, et ka sinna kandideerisin ilma suurema tagamõtteta ja töövestlusel ei osanud vastata isegi sellele küsimusele, kas tean midagi antud ettevõttest 😀 Õnneks nemad vaatasid kandidaatide puhul ainult välimust.. 😀 Mul oli lihtsalt nii suva, sest olin ju alustamas bakat, kavatsesin saada õppetoetust, ja ega seda tööd otseselt vaja olnudki. Lõpuks oli see aga üks mu lemmikuid töökohti ja tuleb tänase päevani tööalaselt kasuks. Töö raames käisin paljudel konverentsidel ja tippkohtumistel, kuhu mind muidu elu sees ei kutsutaks. Kuulasin allergolooge, südamekirurge, juriste, raamatupidajaid, turismiteenuste pakkujaid, poliitikuid, presidente.. ja panin igalt poolt midagi kõrva taha. Ainuke kord, kui jäin konverentsil töö ajal magama, oli Savisaare ettekande ajal. Aga see oli ka pandud alatult pärastlõunasele ajale ja ta räägib nii aeglaselt ja nii mulliliselt ja ja ja nii rahulikult..

Kui te arvate, et piirdusin ülikooli kõrval kahe töökohaga, siis eksite. Lisaks kõigele läksin ma Lounge 8 ettekandjaks. Sellest sai aga ainuke töökoht, kust ma olen halva maiguga ära läinud ehk ühe ebameeldiva töökaaslase tõttu. Kõik muud töösuhted on seni lõppenud koos teatud eluetappidega.

 

.. ja kui te arvate, et ma piirdusin kolme töökohaga, siis eksite taas. Tegelikult oli mul 5 aastat suveks olemas põhitöö giidina. Jällegi. CV Online. Tundus põnev, kandideerisin. Vestlusel ei osanud midagi vastata selle peale, mida tean Prahast või Roomast. Aga töökoha sain. Esimene suvi möödus reisisaatjana ja järgmised 4 giidina. Oh, kui see töökoht oleks vähekenegi stabiilsema sissetuleku ja rahulikuma elutempoga, siis ma kindlasti teeksin seda tänaseni, ja ega ma välista, et kunagi ehk taas…

Mul ei jätku isegi sõnu, et edasi anda seda, mida kogesin need 4 suve giidina. See adrenaliin, põnevus, seiklemine, maailma avastamine, raskuste seljatamine, maitseelamused, suhtlemine tuhandete inimestega, päevad täis naeru ja uusi kogemusi. Suved olid nii tihedalt reise täis, et vahel ma ei jõudnudki kahe reisi vahel Eestisse – esimene buss jättis mu Poola ja teine buss tuli võttis peale ja viis järgmisesse riiki edasi. Vahel sain päeva kodus olla, vahel lausa nädal. Kui ma mõtlen sellele, mis on mind siin elus üldse kõige rohkem kasvatanud, siis giiditöö on kindlasti esimeste seas, koos vanemate, haridusasutuste ja Kaunitariga. Sealt sain elus nii olulise esinemisoskuse. Pärast seda tegin ülikoolis kõiki ettekandeid puusalt ja sain ALATI kiita (ei, ma ei liialda). Rääkimata baka ja magistri kaitsmisest, kus mõlema puhul tänati mind hea ettekande eest ja komisjoni esimees ütles, et hea on näha tudengit, kes teab, millest räägib. Kuigi mul on palju kahtlusi ja ebakindlusi iseenda osas, siis vähemalt esinemisoskusele võin alati kindel olla.

 

Paralleelselt maailma avastamise ja silmaringi avardamisega, õppisin ma siiski keskkonnakorraldust, ja tasapisi hakkas tagakuklas tiksuma soov töötada erialasel töökohal. Kord nägingi töökuulutust, et otsitakse projektijuhti Eesti Taastuvenergia Kotta. Pikema mõtlemiseta kandideerisin ja esimest korda elus kandideerisin südamest. Tegin kodutööd ja nägin vaeva. Kandideerimisprotsess oli mitmeosaline, muuhulgas pidi vahepeal lahendama arvutusülesandeid, koostama pressiteadet ja tõlkima teadusartiklit. Viimaseks vooruks oli intervjuu, kuhu pääsesidki ainult kolm inimest. Intervjuu läks suurepäraselt. Kogu vestlus oli juba kindlas kõneviisis ja näidati, kus ja mida tegema hakkan ja öeldi, et ma ainukesena arvutasin korrektselt HEJ võimsuse. Tundsin end tõelise power woman’ina. Vähemalt esimesel päeval pärast intervjuud. Teisel ka. Kolmandal hakkas tekkima väike kõhkluseuss ja neljandaks päevaks helistasin ise neile, miks pole midagi teada antud. „Ma otsustasin jätkata MEESSOOST kandidaadiga, tundub, et meil parem klapp“. Liialdamata ütlen, et see oli mu elu üks valusamaid hoope. Ma olin nii nördinud ja kogu maailmas pettunud. Mismõttes jäeti mulje, et ma olin parim kandidaat ja siis ei antudki tööd? Sest et olen naine? Sellises kurvas meeleolus viibides, sain mõned päevad hiljem telefonikõne ühest teisest ettevõttest, kuhu olin ammu kandideerinud. Ma ei mäletanud enam isegi, mis ametikohale, aga nõustusin tulema vestlusele, ja viimase asjana küsisin veel, et kuhu üldse tulema pean.

 

Pärast kodus vaatasin järele, et pakutavaks töökohaks sekretär-assistent. “Noh, kui sekretär, siis sekretär. Projektijuhti minust ju ei saa”. Läksingi siis sinna suvalise sekretäri töökoha vestlusele ja ja ja.. mind võtsid vastu nõnda toredad inimesed, kellega oligi kohe klapp ja vestluse lõpus küsiti, kas saan homme alustada. Tegin algust siiski ülehomme. Kuigi ma sinna too hetk pikemalt jääda ei kavatsenud, siis tundus see okei töökohana, et toibuda ja solvumisest üle saada. Aga elu läks nii, et kui mulle kolm kuud hiljem helistati Taastuvenergia kojast, et “selle kandidaadiga” ei olnud ikkagi klappi ja kas ma ikka tahan tulla, siis naersin kõva häälega ja ütlesin sirge seljaga, et mul on uus töökoht. Your loss.

Naljakas asi see elu, eksole. Igal juhul niimoodi ma jõudsingi oma töökohale, mida tegin kuni dekreeti minekuni. Enam isegi ei mäleta, kas 5 või 6 aastat. Olin assistent, sekretär, projektijuht, juhiabi, konverentsikorraldaja. Hunt kriimsilm omas vanas headuses. Saan käe südamele panna ja öelda, et mul on oma töökohal kulunud ära kõik endiste töökohtade teadmised-oskused (suvel tõin kolleegidele isegi jäätis kontorisse ostmiseks :D). Ent juba dekreeti minnes oli meil ülemusega kokkulepe, et samale töökohale ma enam tagasi ei tule, aga uuele kohale küll. Eks aastad ja salaja ligi hiilinud rutiin tegid oma töö.

Juba eelmisel suvel, kui Kaunitar on 5-kuune, hakkasingi taas tasapisi tööle väga väikese koormusega. Olen ühe rahvusvahelise kongressi korraldusmeeskonnas (küll on hea, et jõudsin tudengina nii palju konverentsialaseid teadmisi kokku korjata). Ikka samas meeskonnas, kus eelnevad 5 aastat. Lihtsalt uuel ametikohal.

 

Nii. Ja nüüd siis need, kes vähegi jälgivad blogi, mõtlevad, kuhu sobituvad need koolitused? Ma ei tea. Avatud oleku ja suure esinemisvajadusega isiksusele sobib lihtsalt teiste õpetamine 😀 Kondiitriteema on lihtsalt salakavalalt mu ellu imbunud ja suure osa ajast hõivanud. Proovin end aina enam antud valdkonnas täiendada ja tahan panustada sellesse, et Eestisse jõuaksid värsked kondiitrimaailma tuuled. Pealegi, on õpitubadesse tulevad inimesed nõnda toredad ja kuna paljud neist on lugejad, siis nad tulevadki mitte-eestlaslikult avatult nagu oma vana tuttava juurde ja ma saan sellest tööst nii palju tagasi.

 

Sellise tekstiga jõudsime siis selleni, et minu amet – konverentsikorraldajast kondiitrikoolitaja? 😀

 

Kusjuures mul on alati olnud natuke kade meel oma sõprade ametite pärast. Kõik mu lähedasemad sõbrad on alati olnud mõnes valdkonnas silmapaistvalt head ja nad kõik on oma töö sidunud antud valdkondadega. Mina olin alati enamikes asjades hea, aga mitte üheski silmapaistvalt. Nii et ma tänaseni tõesõna ei tea, mida ma oma elult tööalaselt tahan.. ja tänaseks on mul sellest ka absoluutselt ükskõik. See on okei, et mul pole ametinimetust kui sellist. Aga mul on 18 aastat töökogemust ning seda ei asenda ükski ülikoolipaber (kuigi ülikoolipaber on mul ka olemas, cum laude magister TTÜst ja puha, aga mina ei omista sellele pooltki nii suurt väärtust kui töökogemusele. Ega ma ole tõukoer, kelle käitumist ja kvaliteeti defineerib paber). Kõik ei peagi siin elus liikuma mööda kindlat rada ja pole hullu, kui vahepeal pole üldse rada. Keegi peabki uued rajad sisse tallama.

 

 

Aga need koogikesed võite loomulikult teha ka ühe terve koogina 🙂 Maitseelamus igal juhul garanteeritud.

 

Sidruni-kirsikoogikesed

10 x 7cm koogikest

 

Sidrunibiskviit

200 g muna

170 g suhkrut

80 g nisujahu

80 g kookosjahu

150 g sulatatud võid

1 tl küpsetuspulbrit

Soola

2 sidruni koor

 

Sidrunivaht

120 g sidrunimahla

120 g muna(kollast)

100 g suhkrut

6 g lehtželatiini

300 g vahukoort

300 g Mascarponet

 

Kirsitarretis

250 g kirsipüreed

40 g suhkrut

4 g pektiini

2 g lehtželatiini

 

Kuumuta ahi 180 kraadini. Biskviidi jaoks vahusta muna suhkruga soojal vesivannil heledaks kohevaks vahuks. Lisa sõelutud kuivained, sidrunikoor ning seejärel või. Määri ahjuplaadile ja küpseta 20-25 minutit. Lõika biskviidist sobiva suurusega kettad ning lõika need omakorda keskelt pooleks, et saada eriti mahlakad koogikesed.

Sidrunivahu jaoks tee sidrunimahlast, munast ja suhkrust võie ning lisa kuumale võidele paisutatud želatiin. Lase jahtuda. Vahusta vahukoor Mascarponega ja sega võidega. Tõsta vaht pritsikotti.

Kirsitarretise jaoks sega suhkur pektiiniga ja lisa need kirsipüreele. Kuumuta püree keemiseni, lase minutike podiseda, tõsta tulelt ja lisa paisutatud želatiinilehed. Tõsta pritsikotti.

Pane koogikesed kokku – biskviit, tarretis ja vaht. Nii mitu kihti, kui jagub 🙂 Jäta külmkappi üleöö.

Share Button
9 Comments

Leave a Reply