Jõhvikatort

Tordini jõuame peagi, aga enne tuleb siit üks crazy catlady postitus.

Internet sisaldab häirivalt palju infot selle kohta, kuidas lapsesaamisega peaks käsikäes käima vanemate pereliikmete äraviskamine ehk oma kassidest loobumine. Kes leiab põhjuse toksoplasmoosis, kes võimalikus allergias lapsel ja kes selles, et kassid justkui lämmatavad beebisid. Olgu siis see postitus nende koledate lugude vastukaaluks.

 

 

Tegelikult meil on üks kass natuke haige olnud viimastel nädalatel ja teine on sellest masenduses. Nii et oleme siin elanud kõik natuke kurvameelselt. Täna oli vanaproual lõpuks natuke parem olla ja teine kass on suurest rõõmust ringi kalpsanud ja teda mängima meelitanud. Mina kukkusin aga suurest rõõmust blogima. See on ikka ütlemata armas, kui kaastundlikud võivad kassid olla. Vaatan ja imestan, et küll meil on siin super seltskond! Ja kuidas küll keegi saab niimoodi pereliikmetest loobuda..

 

Billy lemmikasendid – perenaise või peremehe otsas või peremehe sahtlis/kapis.. 😀

 

Hea küll, toksoplasmoos on loote jaoks tõsine haigus ja selle hirmu ma siinkohal ei naeruväärista. Küll aga tasub meeles pidada, et see haigus levib kassi roojaga ja no jumala eest – laske raseduse ajal mehel kassiliivakasti puhastada. Ma lasin. Puhastab siiamaani. Nii et see oli eriti hea diil.

Allergia pole ka naljaasi, aga kui ikka vanematel ja vanavanematel ei ole kassiallergiat, siis ehk tasub enne loomast loobumist veenduda ega lapsel teki allergiat. Pealegi kuulsin ma kunagi allergoloogide kongressil (ärge isegi küsige, kuidas ma sinna sattusin.. :D), et kasside ja lehmadega kasvavatel lastel on kõige vähem allergiaid. Kuna lehm meile koju ei mahu, siis piirdume vaid kahe kassiga.

Mis puudutab imiku lämmatamist, siis oeh.. seda küsisid minult lausa mitu inimest, et ega ma seda karda. Enne küsimist ei osanud karta, aga pärast ikka mõtlesin küll. Beebi tundub alguses nõnda abitu ju. Niisiis küsisime esimesel päeval haiglas ämmakalt ega me pea seda kartma. Tema hakkas loomulikult naerma. Inimestel, ka imikuna, on siiski olemas ellujäämisinstinkt ja päris nii see ka pole, et laps lihtsalt lebab liikumatult voodis ja laseb end vaikselt lämmatada. Eks see oli üsna julgustav jutt, aga kodus ma ikka alguses paar magamata ööd veetsin, kontrollides ega kassid lapse voodisse roni. Ei roni. Pole kordagi lapse voodis käinudki. (Ega ma päris loll ole ja saan aru küll, et lapse voodiga on sama lugu nagu lauapealsetega, kus käiakse vaid salaja). Nii et tagantjärgi tundub see absurdse hirmuna.

 

Paksu põhitegevus

 

Edasi on aga kassi-lapsemajandus olnud suuremal määral lust ja lillepidu!

Kasse on meil kaks – Billy ja Matilda ehk Paksu, kes pole üldse paks. Üks on pubekas, teine auväärt vanadaam. Daam oli majas enne ja ega ta pole tänaseni päris andestanud, et tõime majja teise kassi. Ja nüüd siis veel mingi väikese vääksu. Kui Kaunitar oli veel pisem, siis Paksu ikka käis teda aeg-ajalt limpsamas ja magas teinekord ta külje all. Aga üldiselt ta lihtsalt ignoreerib seda veidrat olendit. Elab rahulikult oma vanaduspõlves, magab meie patjade vahel ja kui laps liiga palju kisab, siis lihtsalt läheb teise tuppa magama. Parim aeg päevas algab tema jaoks siis, kui laps läheb ööunne, ja tema saab rahus meie tähelepanu nautida. Tegelikult on ta üldse üks rahulik ja omamoodi kass. Koeri ta ei karda ja kui õue saab, siis hakkab lihtsalt otse mingis suunas minema. Tagasi vaatamata ja mitte midagi kartmata. Nii et õue ta ei saa.

 

Paksu on nii tšill kass, et reisib ringi ilma puurita ja nüüd viimati kliinikus käies panin ta autoni kõndimise ajaks lihtsalt lapse turvatooli lapse peale.. Millegipärast inimesed naersid mind nähes.. 😀

Seda lutipilti ma isegi ei oska kommenteerida. Tegelt ka ta ei limpsinud seda lutti. Ma loodan.

 

Billy on seevastu tõeline sõber. Oleme alati kahtlustanud, et ta on kass-koer, sest ta lihtsalt armastab kõiki – inimesi, teisi kasse ja ilmselt armastaks koerigi, kui ta vaid ei kardaks neid. Kardab ta üldse hästi palju asju ja ehmatab päevas kümneid kordi.

Beebi sai Billy lemmikuks esimesest päevast peale. Ta proovib end preilile külje alla nihverdada igal võimalusel. Laseb end sealjuures väntsutada ja karvadest kiskuda. Mängivad koos Kaunitari mänguasjadega. Enamasti sõbralikult. Eks ta ikka paar korda on käpaga vehkinud ja ära jooksnud, aga selleks on preili ikka päris mitu karvatuusti enne välja kiskunud.

 

Meie igapäev

 

Kusjuures kui me suvitasime Valklas, siis Billy käis meie krundi pealt väljas vaid meiega koos vankriga jalutamas. Jalutaski vankri kõrval nagu koer. Ainult vahepeal viskas risti tee peale ette, et ma paitaks teda. Nii päevast-päeva, mitu korda päevas.

 

Billy on ka selline loom, kes peab alati tähelepanu keskpunkti saama. Ilmselt seetõttu ongi ta ainiti lapse külje all, sest laps ongi tähelepanu keskpunkt. Isegi kui suvel sõbranna käis meid pildistamas, siis Billy aina jooksis igale poole kaasa ja ronis piltidele

Nagu aru saate, siis igav meil ei hakka. Sõna otseses mõttes. Kassid on lapse igavust peletanud lugematuid kordi ja teinekord, kui preili tahab skandaali üles kiskuda, siis Billy lihtsalt läheb ja hõõrub end tema vastu ning preili ongi vait. Tasuta lapsehoidjad! Lisaks paneb kasside paitamine Kaunitaril alati silma särama. Hea küll, teinekord ta rohkem vehib ja kakub, aga juba õige varakult sai ta selgeks “pai” mõiste ja kui seda ikka piisavalt veenvalt korrutada, siis teeb kassidele korraliku pai.

Et olla üdini aus, siis kogu kassi-lapsemajanduses häirib mind ÜKS asi. Kratsipuu, mis asub meie magamistoas. Meie kassid on nimelt nõnda tublid, et mööblit nad ei puutu, aga vot kratsipuud lammutavad nad justnimelt siis, kui laps on magama jäämas..

Veel nädal tagasi oleks ma teile kurtnud, et pean siin tsirkuses iga päev põrandaid pesema, sest laps aina harjutab oma pintsetthaaret iga pisemagi kübemekesega, aga abikaasa ostis robottolmuimeja ja isegi seda põrandamure ei saa teile enam kurta. Pff.

Nii et tõesõna, käsi südamel, meie kodus on laps ja kassid suurepärane kooslus! Soovitan soojalt!

 

 

Jõhvikatort

20 cm

 

Biskviit

4 muna

130 g jahu

150 g suhkrut

200 g tumedat šokolaadi

100 g võid

1 tl küpsetuspulbrit

Soola

 

Jõhvikakeedis

300 g jõhvikaid

200 g vett

120 g suhkrut

8 g pektiini NH

 

Šokolaadikreem

280 g karamelliseeritud valget šokolaadi

400 g toorjuustu

400 g vahukoort

 

Biskviidi jaoks sulata šokolaad ja või. Eralda munavalged kollastest. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja sool. Vahusta munakollased suhkruga ning lisa neile šokolaad. Eraldi vahusta munavalge. Lisa kuivained ja munavalge vaheldumisi šokolaadisegule. Kalla tainas kahte 20 cm vormi ja küpseta 180 kraadi juures umbes 20-25 minutit. Jahtunud põhjad poolita.

Kuumuta jõhvikad vee, suhkru ja pektiiniga keemiseni ja lase podiseda ca 5 minutit. Lase segul natuke jahtuda ja seni vooderda koogivorm kõrge kilega.

Kreemi jaoks sulata šokolaad. Vahusta vahukoor toorjuustuga ühtlaseks, lisa šokolaad. Pane kreem pritsikotti.

Lao vormi neli kihti biskviit-keedis-kreem. Lase maitsestuda üleöö.

Share Button
4 Comments

Leave a Reply