Laimi, piparmündi ja kookose makroonid

Hiljuti uurisin oma FB lehel, mis on lugejate lemmikretseptid siinsest blogist. Üsnagi ülekaalukalt võitsid makroonid. Kui makroonid, siis makroonid. Ega mul ole kahju veel makrooniretsepte jagada.

Aga juttu tuleb hoopis millestki muust.

Või no tegelikult üsnagi samal teemal.

Hirmsal kiirusel on meie poole lähenemas 1. september. Nõnda paljude jaoks on see kuupäev millegi alguseks. Kelle jaoks kooli… ja kelle jaoks töö. Ma ei saa salata, et kunagi flirtisin üksjagu mõttega, et lapse kõrvalt saab minu jaoks esimesest esimesest septembrist kuupäev, mil lähen TEKOsse kondiitriks õppima. Nii paljud naised alustavad justnimelt siis oma hobist karjääri ehitama ja miks mitte ka mina, mõtles Olga. Aga siin ma nüüd siis olen, alustamas (ah, ma tegelikult olen juba terve augusti tööd teinud) osakoormusega oma vana tööd. Samas natuke uue nurga all. Palju põnevama nurga all.

 

Loomulikult olen viimase nelja aasta jooksul, mil seda blogi olen pidanud, mõelnud üht ja teist pidi sellele, kas ma tahaksin kondiitriks saada ja kui tahaksin, siis mida ma täpsemalt üldse tahaksin kondiitrina teha. Eelmise aasta suve hakul olin ma kõige lähemal esimesele reaalsele sammule, kui sain pakkumise ühte väga heasse restorani kondiitriks-tordimeistriks minna. Ma olin juba lahkumisavaldust koostamas… kui jäin rasedaks. Ju siis see oli märk ülevaltpoolt, et pole vaja. Jäin ikka õnnelikult oma kontoritööle edasi. Kusjuures ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen nüüd üksjagu kodus “puhanud”, aga praeguseks olen ma väga õnnelik, et elu läks justnimelt nii, et ma ei läinud kondiitriks. Tegelikult olen alati rõõmuga oma põhitööd teinud. Ilmselt olin lihtsalt pikast lapse ootamisest muutunud natuke kurvameelseks ja vajasin mingitki muutust oma ellu. Juuste lühemaks lõikamine enam ei aidanud.

Kondiitrimaailma puhul on minu jaoks probleemiks mu isiksus ja iseloom 😀 Nagu paljude asjade puhul siin elus. Esiteks ma lihtsalt ei viitsi ega taha vastu võtta tellimusi, mis mulle huvi ei paku. Mingid ponid, Batmanid, suured ja kindlasti madalad kohupiimatordid lastepidudele.. phuh. Not my cup of tea. Kui see siiski oleks mu põhisissetulek, siis ilmselgelt ei saaks ma endale ebameeldivaid tellimusi viisakalt ära öelda, vaid peaksin neid vastu võtma. Teisest küljest peab kondiiter end palju kordama. Tegema aina sissetöötatud retsepte. Loomulikult saab oma sortimenti alati laiendada ja õnneks paljud kliendid otsivad tänapäeval juba midagi uut ja põnevat, mitte ainult kohupiimatordi biskviidi ja vaarikatega. (Ma ei halvusta siinkohal neid, kes otsivad klassikalist head maitset. Ma räägin sellest, et mina lihtsalt ei viitsi seda päevast-päeva teha). Samas üldpilt on ikkagi selline, et on sissetöötatud head retseptid, mida saab päevast-päeva harjutada.

Ah, et mis mulle siis kogu selle asja juures üldse meeldib? Mulle tohutult meeldib retsepte välja mõelda, ma jumaldan katsetamist ja eksperimenteerimist. Tahan avastada, kuidas erinevad ained ja maitsed omavahel reageerivad ning sobituvad. Saada ootamatuid maitseelamusi. Soovitatavalt positiivseid. Kõige rohkem meeldib mulle aga kogu seda rõõmu jagada. Sestap on isegi blogiga esimesest päevast saati kaasas käinud lause, et andmisrõõm on kõige suurem rõõm (kas ma olen seda ikka maininud, et selle lause ütles mulle abikaasa kunagi 11 aastat tagasi, ulatades samal ajal mulle korvi nektariinidega?). Samal põhjusel meeldib mulle teha ka makroonikoolitusi ning samal põhjusel olen sel aastal septembrikuust lisaks oma tööle naasemisele alustamas koolitustega ka Seikluskohvikus. Kahjuks neid ma siinkohal siin reklaamida ei saa, sest need müüdi välja enne kui ma ise jõudsin reageeridagi.

 

 

Hästi minulikult proovisin alguses ikkagi koolitustele vastu puigelda. Välja arvatud makroonikoolitused, millega tunnen end enesekindlalt. Aga Seikluskohvikul on lihtsalt minust kangekaelsem perenaine, kelle nina haistis, et Eesti inimesed tahavad õppida šokolaadi tempereerimist ja prantsusepäraseid desserte. Noh, tal oli õigus. Lihtsalt… mis koolitaja mina nüüd ka olen? Jah, ma jumaldan targutamist ja õpetamist ja lobisemist ning koolitamine kui selline on mulle hästi loomuomane. Aga kondiitrimaailmas olen ma ju täielik iseõppija. Ilma paberiteta. Jah, olen asjad endale selgeks teinud, läbinud koolitusi ja lugenud raamatuid. Aga kas see on piisav? Oh, ma ei tea. Õnneks teiste arust on see piisav. Ega nüüd ei jää muud üle, kui veel miljon korda kõiki asju läbi mõelda ja harjutada.

Kogu eelneva jutu valguses kujutagem nüüd ette, et sain eile e-kirja, et peaksin septembris 200 dollari eest pikendama oma blogi domeeni aastaks. Esimest korda elus tundus see mulle kalli hinnana. Mul on ju mees, laps, kaks kassi, sõbrad, trenn, sügisest töö ja ettevalmistused koolitusteks. Kuhu see blogi siin sobitub? Tagakuklasse tiksuma süümepiinadena igaks päevaks. Miks ma peaks maksma selle eest, et ta mul tagakuklas tiksuks? Nii lihtne oleks ju kui see lihtsalt kaoks ära..

Õnneks 10 minutit hiljem ma juba natuke naersin nende absurdsete mõtete pärast. Aga kuskile hinge jäi ikkagi mingi okas.

 

Selliste mõtete lõpetuseks on vaja ikka ühte magustoitu ja ühte tibipilti.

 

Pildi tegi Gerli Neppi

 

 

Laimi, piparmündi ja kookose makroonid

ca 35 tk

 

150 g mandlijahu

150 g tuhksuhkrut

110 g munavalget

150 g suhkrut

37 g vett

 

Täidis

250 g valget šokolaadi

140 g kookospiima

15 g piparmündilehti

5 g laimi koort

35 g laimi mahla

 

Kaalu ühte kaussi kokku mandlijahu ja tuhksuhkur. Nüüd sõelu saadud segu teise kaussi. Jaga munavalge kahte kaussi – 55 g ja 55 g. Kalla ühed munavalged kuivainete peale, ära sega! Jäta ootele.

Pane pliidi juurde valmis teine kauss munavalgetega ja mikser. Väikeses potis sega kokku suhkur ja vesi ning kuumuta, kuni siirupi temperatuur on 118 kraadi. Vahepeal alusta juba munavalgete vahustamist. Eemalda siirupipott tulelt ja kalla vaikselt siirup munavalgevahtu, jätkates pidevalt vahustamist. Vahusta segu kuni see on jahtunud. Nüüd kalla munavalged kuivainete kaussi ja sega hoolikalt spaatliga läbi.

Pane tainas kondiitrikotti ja pritsi sellest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ca 2-3 cm diameetriga pallikesed. Jäta toatemperatuurile kuivama umbes 45 minutiks. Küpseta makroone 150 kraadises ahjus umbes 12-15 minutit.

Täidise jaoks kuumuta keemiseni kookos, piparmündi ja riivitud laimikoorega. Lase pool tunnikest tõmmata. Sulata valge šokolaad vesivannil. Purusta kookose-piparmündisegu blenderiga ja kalla läbi sõela šokolaadile. Sega kokku ja lisa laimimahl. Tõsta külmkappi vähemalt 5 tunniks. Pane saadud täidis pritsikotti ja täida makroonid. Säilita makroone külmkapis, õhukindlalt suletuna.

 

Share Button
2 Comments