Tart laimi ja mustikatega

Ma ei ole konfliktne inimene.

 

Ok, ok. Rahunegem nüüd maha ja ärgem naergem enam.

 

 

Loomulikult mulle meeldib vaielda, diskuteerida, targutada ja vahel natuke tänitadagi. Aga nii kui asi kisub konfliktiks, siis pistan pea liiva alla või võimalusel pigem isegi põgenen. Ma lihtsalt ei näe põhjust tülitsemiseks, kui võimalus on mitte tülitseda. Esiteks on jube piinlik see, et vähemagi kurja emotsiooni järel ilmub mu silmanurka pisar. See on üldse üks paras nuhtlus siin elus, kui suur rõõm, kurbus, viha jms emotsioon või vaidlemine autoriteediga toob kohe silma pisarad. Aga kui pisaratega ma suudan konflikti puhul veel leppida, siis emotsioonide najal asjade lahendamisega mitte. Niisiis kui ma tunnen, et mõnes olukorras kisub tuliseks JA see ei ole minu jaoks eluoluline küsimus, siis ma põgenen või lihtsalt vaikin.

Juba lapsena teadsid mu vanemad ja vanavanemad seda, et ma tihti kuulasin vaikides ära pika loengu… jaaaa läksin tegin edasi seda, mida ise tahtsin teha.

Kuna mulle ei meeldi avalikult musta pesu pesta, siis ma pole siin blogis maininud ka seda, et eelmisel aastal läksin ära Kassiabist. Samamoodi nagu läksin kunagi päevapealt vaikselt ära Kasside Turvakodust. Mõlema ühingu puhul tähendas ühingusse jäämine seda, et ees on ootamas suuremat sorti konflikt. Kuna konflikte ma kardan ja sellises ühingus toimetamine ei ole minu jaoks eluoluline tegevus, siis lihtsam oli vaikselt lahkuda.

 

Kui ma mainisin seda, et elame suvel mu vanemate juures juba pea kuu aega, siis kolm inimest küsisid, kuidas ma seda suudan. Et vanavanemad ju alati tahavad õpetada..

Väga lihtsalt. Ma lihtsalt lasen asjad kõrvust mööda ja teen edasi nii nagu ise tahan. Eks nad hoiavad end natuke tagasi ka. Aga üldiselt on minu arust selline generatsioonide vahe lihtsalt paratamatus. Noored emad arvavad, et vanemad ei mäleta enam midagi ja ajadki on muutunud. Eks me tahame ise omad vitsad kätte saada. Vanavanemate arust nende lapsed teevad kõike valesti ja küll nad kunagi aru saavad, et oleks pidanud vanemaid kuulama. Selline see paratamatu olukord on ja ei tasu sellest mingeid tarbetuid konflikte välja kasvatada.

 

Üks hästi sooneutraalne pluus illustratsiooniks

 

Tegelikult enda arust ei ole mul seoses lapsega üldse palju põhimõtteid. Millegipärast on nii mõnigi vihjanud, et ilmselt olen öko-ema, kes teeb lapsele ainult enda tehtud püreed ja kasutab lapsel korduvkasutatavaid mähkmeid. Lisaks meisterdab igaks minisünnipäevaks uhke tordi. Lubage mul nüüd naerda. Mul peas pole ühtegi sellist ideed isegi kordagi mitte vilksamisi läbi käinud. Ok, see tänane tart siiski oli lapse 6k minisünnipäevaks. Ah, olgem ausad, ma olin varem nii lastekauge, et ei teinud ühtegi plaani peale selle, et last on vaja elus hoida vähemalt kuni ta tubliks täiskasvanuks kasvab. Edasi peab ta endaga ise hakkama saama.

 

Tänaseks olen aga otsustanud, et …

 

Ma ei suru oma lapsele peale tüdruku norme. Ma ei osta talle omal initsiatiivil roosasid asju, ponisid, nukke jne. Riideid eelistan sooneutraalseid ja samamoodi mänguasjadega – oluline on see, et mänguasi oleks ohutu, eakohane ja arendav. Ise olin näiteks tohutu lego- ja puslefänn. Loomulikult mängisin nukkudega ka. Niisiis kui mu laps siiski tahab riietuda printsessiks, siis olen sama rõõmus, kui ta tahtnuks ehitada legost masinaid. Peaasi, et see oleks tema valik.

Mäletate seda Alwaysi kampaaniat #LikeAGirl? See video. Ehk siis kampaania sellest, et väikesed tüdrukud arvavad, et tüdrukud on kõikvõimsad ja tublid. Suured neiud seda aga enam ei arva.

Samamoodi nägin hiljuti videot tublist tüdrukust riidepoest, kes vihastas selle peale, et poiste riietele on kirjutatud “Elu on seiklus”, “Põnev”, “Seiklushimuline” jms. Tüdrukuriietelt leidis aga eelkõige välimust ülistavaid sõnu nagu nunnu, armas ja kallis. No tõesõna! Mis tobe ühiskond! Mina ronisin puude otsas ja mängisin ukakat vaat, et pareminigi kui poisid! Kindlasti hakkab sama seiklusjanuliseks ka pisike Kaunitar!

 

Siinkohale jõuame veel ühe tagasihoidliku põhimõtteni. Kaunitar peab olema sportlik.. või vähemalt väljas palju liikuv. Loomulikult ma ei keela tal saada hoopis muusikuks või malemängijaks, kui ta seda vaid soovib. Aga siin peres on sport au sees ja üldiselt ma usun, et sellise isaga kasvab paratamatult sportlik laps. Jätan selle osa tema teha niikuinii. Ma juba nii hästi kujutan ette, kuidas abikaasa võtab reede õhtul kõik me neli tütart kaasa ja läheb nädalavahetuseks süstamatkale. Mina jään aga sõbrannaga koju veini jooma ja kaarte mängima.

 

Üks tagasihoidlik põhimõte on veel. Ma ei tutvusta lapsele komme ja rämpstoitu. Mida kodus pole, seda ei oska laps tahtagi, eksole. Aga sellest olen juba ühes eelnevas postituses täpsemalt kirjutanud.

 

 

Ongi kõik. Niikaua kui keegi mu last roosades riietes, kommikauss käes, printsessimultikat vaatama ei ahelda, suudan igasuguseid targutamisi ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Easy.

 

 

Retsept siit.

 

Tart laimi ja mustikatega

26-28 cm

 

Põhi

 

135 g jahu

15 g maisitärklist

75 g võid, külma

35 g tuhkruhkrut

1 väike muna

Noaotsatäis soola

 

Täidis

4 muna

150 g suhkrut

200 g vahukoort

3 laimi

 

Kate

200 g toorjuustu

2 laimi koor

170 g vahukoort

40 g suhkrut

1 tl vanillsuhkrut

35 g munakollast

16 g maisitärklist

20 g võid

 

Kaunistuseks – mustikad

 

Alusta põhjast. Määri koogivorm hoolikalt võiga. Sega kuivained võiga purutaoliseks massiks. Lisa muna. Rulli saadud tainas kohe lahti ja kata sellega koogivormi põhi ja küljed. Tee põhja kahvliga paar torget ja tõsta vorm külmkappi vähemalt 4 tunniks või suisa üleöö.

Kuumuta ahi 200 kraadini. Pane koogivormi põhja-külgedele foolium ning täida see küpsetuskindlate raskustega. Küpseta 15 minutit. Võta ahjust välja, eemalda foolium raskustega ja küpseta 180 kraadises ahjus veel 10 minutit. Vahepeal sega vispliga kokku täidise koostisosad. Kalla täidis põhjale, alanda temperatuuri ahjus 130 kraadini ja küpseta kooki 50 minutit. Lase sellel täielikult jahtuda ja alles siis tõsta külmkappi.

 

Laimikreemi jaoks vahusta munakollased suhkruga. Lisa tärklis. Potis kuumuta vahukoor vanillsuhkruga peaaegu keemiseni. Kalla pool vahukoorest munakollastele, jätkates pidevalt vahustamist. Kalla segu tagasi vahukoorepotti ja kuumuta keskmisel kuumusel pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Tõsta segu tulelt, kalla või peale ja lase sel mõni minut seista. Sega ühtlaseks, kata toidukilega ja lase jahtuda. Jahtunud kreem tõsta külmkappi.

Vahusta toorjuust pehmeks. Lisa riivitud laimikoor. Jätkates vahustamist lisa paari lusika haaval jahtunud keedukreem. Pane kreem pritsikotti ja kaunista sellega kook. Peale puista mustikad.

Share Button
9 Comments

Leave a Reply