Pirukas virsikute ja valgehallitusjuustuga

Pirukas on küll väga hea, aga täna, öösel enne oma lapse poolikut sünnipäeva, võtan oma ööunest aja eelkõige ikkagi selleks, et rääkida oma imelisest lapsest… ja iseendast.

 

 

Kaunitar on meie elu rikastanud juba 6 imelist kuud! Kaalub preili hetkel juba ca 8,4 kg ja pikkust on kogunenud 70 cm! Ei ole just kõige pisem tüdruk. Ei ole ta ka kõige vaiksem tüdruk. Igapäevane pidev kiljumine ja kilkamine on talle toonud hüüdnime kajakas ehk Kajukas.

 

Pildi tegi Joanna Jõhvikas

 

Pisike Kajukas on üks rõõmsameelne ja tohutult temperamentne laps. Aina vehiks ringi ja loobiks mänguasju ja taoks kätega vastu lauda. Tähelepanu saamiseks kiljub nii, et terve küla kuuleb, ja kui tähelepanu on saavutatud, siis on kohe suunurgad kõrvuni ja kõkutab rõõmust. Õnneks ta veel hetkel ei rooma, aga teeb juba väga õigeid liigutusi ja jõudu on tal palju, nii et varsti on meie “hea elu” läbi.

Õnneks jonninud ta meil pole kunagi (ilmselt kogub puberteediks). Hea tuju võtmeks tema puhul on nagu ka minu puhul korralik uni. Kui lapse unegraafik on korras, siis ta ongi rõõmus ja kilkav. Ainukesed “skandaalid” on kuue kuu jooksul olnud mõnel korral, kui tal pole õnnestunud õigel ajal magama jääda ja sellest on tekkinud üleväsimus. Vahel on rumal ema lihtsalt lapse õige unehetke maha maganud, vahel on gaasid magama jäämist seganud ja no vahel lihtsalt.. ei saa magama jäädud. Kõigil juhtub.

Magamisega läks meil tegelikult lausa 4 kuud imeliselt hästi, ööuned olid 21-04… jaaa siis hakkas ta öösiti sööma ja sööma ja sööma ja sööma. Kuuldavasti on asja nimetus Fourth month sleep regression.. Aga ju siis tal on seda vaja. Eks mul ei jää muud üle, kui kuuletuda.

Päris mitu nädalat oleme Kajukale (sellest vist saab tema uus bloginimi) maitseid tutvustanud. Olin alati veendunud, et ei hakka lapsele enne 6k midagi andma. Aga elu ehk lapse seedesüsteem, mida ma ei tahaks avalikus blogis lahata, tegi korrektuurid. Ühesõnaga. Tänaseks on lemmikuteks kirsstomatid ja arbuus. Aga ka igasugused köögiviljapüreed lähevad ludinal alla… ainult vahel harva “gaaa…” öeldes . Kuigi pikemas perspektiivis saab Kajukast loodetavasti näputoitlane, siis esialgu elame natuke aega püreede ja võrklutist saadava kraami peal, et vanavanematele mitte traumasid põhjustada. Hetkel me ju kõik elame siin rõõmsalt mu vanemate juures Valklas. Patt oleks oma last suvel lõunapoolses konditsioneerita korteris hoida, kui on võimalus mere ääres elada.

 

 

Kui nüüd rääkida iseendast (ja seda  mulle meeldib teha), siis mul on ikka veel algkaaluni 1 kg! Grrr! Olin salamisi eesmärgiks võtnud, et lapse 6k ajaks võiks algkaalus olla. Ah, eks ma tegelikult ju tean, et kaal iseenesest ei ole mingi näitaja. Lihtsalt tore number, mida hommikuti enne söömist imetleda. Üleliigset pehmust on ikka rohkem kui kilo eest. Varem oli naha all peidus rohkem lihasmassi.

AGA pärast seda, kui hakkasin regulaarselt taas zumbas käima, siis tunnen end füüsiliselt iseendana ja tunnen ka oma keha ära. See juba isegi peaaegu liigub nii nagu peaks ja ma saan juba lausa rahus südamega hüpata. Inimese jaoks, kellele on keha alati hästi oluline olnud, on see tõesti suureks edasiminekuks.

Kusjuures praegu ma enam ei mäletagi sünnitust. Ega valusid (lugesin praegu isegi läbi preili sünniloo postituse… appi!). Ega isegi mitte seda, millised need kõrvetised nüüd olidki. Aga kogu sünnitusjärgne füüsiline jama ja lõhkine ihu ei unune vist niipea.

Kui ma värske emana tundsin, et minust on üllatuseks saamas kanaema, siis see oht on õnneks möödas. Ma küll jumaldan oma last ja musitaks ja väntsutaks ja hellitaks teda 24/7 (kuuldavasti ei saa alla aastast last lähedusega ära hellitada) ja ostaks talle kogu maailma parimad mänguasjad ja riided* ja ja… Aga ma sealjuures tahan olla mina ise ka. Ma ei taha ära uppuda mähetesse. Ma tunnen, et ma olen parem ema, kui ma ei ole ainult ema.

Nii et lisaks trennile olen ma vaikselt taasalustanud töötamisega ja sügisest hakkangi osakoormusega töötama. Kodust. Loomulikult on lapsega kodus olemise aeg parim aeg ja seda peaks võimalikult kaua nautima. Aga mind on ootamas töö, mis paneb mul silmad veel rohkem särama ja seda pole kuidagi võimalik edasi lükata. Ja ega ma tahakski. Nii et tulemas on põnevad ajad.

Õnneks on lapsel olemas ka väga tubli isa, kes juhuslikult on lapsehoolduspuhkusel.

 

Tahaks veel nii palju rääkida, aga nii palju on takistusi. Hakka või anonüümselt uut blogi pidama..

 

*Riietega on selline lugu, et varem ma mõtlesin, et keda ikka huvitab, mis riideid lapsed kannavad. Võtsin avasüli vastu kasutatud riideid. Reaalsus on see, et Kajukas kannab 100% võrra rohkem disaini kui mina 😀 Ja kui sõbranna ütles, et keda ikka huvitab, mis lapsel seljas, ehk lause, mida ütlesin isegi aasta tagasi, siis saatsin talle mõrvarliku pilgu.

 

Pirukas virsikute ja valgehallitusjuustuga

 

500 g pärmi-lehttainast

Virsikuid

Brie juustu

Prosciutto crudo sinki

Basiilikut

Balsamico kreemi

Määrimiseks munakollane

 

Kuumuta ahi 200 kraadini.

Rulli lehttainas lahti. Lõika ääred ca 1 cm kauguselt peaaegu läbi. Aseta peale virsikuviilud, sink ja juust. Määri ääred munakollasega. Küpseta pirukat ca 15-20 minutit. Nirista peale palsamiäädikakreem ja puista basiilik.

Share Button