Kookoseküpsised

Kui tuttavad hakkavad ühtäkki uurima, kuidas mul läheb, siis ilmselgelt pole ammu bloginud. Aga ärgem raisakem seda väärtuslikku beebi uneaega teisisõnu tuntud kui ema vaba aega vabanduste otsimise peale. Kuna täna trükin esimest korda postitust telefonis, magava lapse kõrvalt, siis siiski vabandan juba ette kirjavigade ja lonkava lauseehituse eest.

Neid küpsiseid olen teinud juba päris mitu korda, nii kookose kui ka mandliga. Retsepti sain siit blogist. Kusjuures esimene kord, kui seda retsepti lugesin, siis leidsin sealt lausa kaks sõna, mida ma ei teadnud. Uups. Selline see minu vene keele oskus ongi.

Varem, kui mu perekonnanimi oli veel Beldjajeva, millegipärast ei tekkinud inimestel kuigi tihti kahtlust mu rahvuse osas. Kuigi temperament peaks tänaseni rahvust reetma.. Meenuvad vaid mõned korrad Venemaal ja noh, piinlik lugu, kus osalesin riiklikul vene keele olümpiaadil (eesti koolide laste olümpiaad) ja sain kolmanda koha. Olgu öeldud, et seal oli lausa kaks eestlast osalemas, ülejäänud nagu mina – vene noored eesti koolidest. Pärast ütles üks komisjoni liige mu õpetajale, et see tema eestlanna (ehk mina) räägib väga head vene keelt 😀

Üldse on rahvuse ja rahvustunde teema minu jaoks alati olnud keeruline. Tihti nimetan end rahvuselt krantsiks. Ega see väga mööda olegi, sest meie suguvõsa ongi paras kompott.

Ilmselgelt on mu eesti keele oskus tsiiiipake parem. Sõbrad on enamasti alati olnud eestlased ja kusjuures kui sõbrad räägivad venelastest, siis nad ütlevad alati “nemad” mitte “teie” ehk siis nemad mind justkui venelaseks ei pea. Kasvasin ma ju Rapla linnas ja juba liivakastis sõbrannaga õppisin keelt. Kooli minnes mul veel oli kuuldavasti aktsent ja noh, ega see kooli algus kõige lihtsam olnud. See oli ikkagi veel aeg, kui lapsed said kodust kaasa sallimatuse venelaste vastu (ma sinisilmselt ikkagi usun, et tänapäeval on olukord kordades parem). Õnneks olin ma piisavalt pisike, et asju vaid häguselt mäletada. Aga sellegipoolest jääb igavesti meelde seik, kus klassijuhataja mõnitas mind klassi ees, sest ma ütlesin, et mu vanemate nimed on Lida ja Vova (mitte Lidia ja Vladimir) ja ütles, et läheksin õhtul koju ja uuriksin välja, mis mu vanemate nimed on. Võite vaid ette kujutada, kuidas klassi poisid pärast näpuga näidates tänitasid, et ma nii loll, et ei tea isegi oma vanemate nimesid. Teine kord ajasin aga klassi naerma, kui ütlesin sõna pajujutud, mitte pajuutud.

Õnneks on keele taju mulle antud väga hea ja juba gümnaasiumis tabasin välte- ja laadivaheldusi lennult ning eesti keeles 5 saamine oli täielik põhimõtte küsimus. Jaa, eks mul natuke piinlik ole küll, et “kõnekeeles” siin blogis kirjutan, andmaks tekstiga emotsioone edasi.

Kuna väljaspool kodu olin pidevalt eestikeelses keskkonnas, siis vanemad pidid vaeva nägema, et mu vene keel siiski ei läheks kaduma.. isa ikka agaralt sundis meid vennaga raamatuid lugema, enamasti vene keeles (meil kodus oli lausa reegel, et telekat saab vaadata ainult nii kaua, kui eelnevalt sai raamatut loetud) ja koolis õppisin alates 5. klassist vene keelt. Sellegipoolest räägin tänaseks vene keeles hirrrmsa aktsendi ja lonkava grammatikaga. Ütleme siis nii, et oskan piisavalt, et Eestis väga hästi hakkama saada ja kui korralikult pingutasin, siis suutsin tööl isegi mäendusalaseid tekste suure vaevaga (ja mõned korrad emale helistades) üllitada. Niisiis olen korduvalt tundnud, et mul on konkurentsieelis ja tänaseks olen tohutult õnnelik oma kakskeelsuse üle! Loomulikult on mul olnud perioode, kui olen häbenenud oma perekonnanime (ikka puberteet, eks) ja päris tihti halvasti tundnud ja tunnen teinekord tänaseni, kui venelastest räägitakse halvasti. Inimesed, lõpetage ometi üldistamine, minutaolisi “sulandunud venelasi” on Eestis üksjagu.

Kusjuures seoses keelega küsiti mu käest varem väga tihti kahte küsimust – mis keeles ma mõtlen ja mis keeles on mu unenäod. Tänapäeval uuritakse aga seda, kas õpetan oma lapsele kahte keelt. Ühest küljest ma väga väga tahan, et ta oleks samamoodi kakskeelne. Teisalt ma pole kindel, kuidas kodus kakskeelselt suhelda, samal ajal last mitte üleliia segadusse ajades. Meil oli ju omal ajal lihtne jaotus – kodus vene keel ja igal pool mujal eesti keel. Ahjaa, lisaks ei oska ma ju isegi end vene keeles piisavalt grammatiliselt väljendada. Eks kõik lootused on mu vanematel..

Minu kallil abikaasal oli aga temale kohaselt parim idee – mina räägin lapsega vene keeles, tema inglise keeles ja eesti keele õpib Kaunitar tänavalt.. 😀 Võibolla päris nii see ei saa olema, aga vähemalt kaks keelt võiks ju lapsel kodust tulla.

Huvitav, mitu korda ma ütlesin “keel”?

Kookoseküpsised

ca 25 tk

125 g võid, toatemperatuuril

150 g tuhksuhkrut

2 munavalget

170 g kookosjahu

180 g jahu

Soovi korral – 2 tl peenelt riivitud sidrunikoort

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Vahusta või suhkruga heledaks vahuks. Jätkates vahustamist lisa ükshaaval munavalged. Viimasena lisa jahud ja sidrunikoor. Tee tainast pallikesed, pane ahjuplaadile ja suru natuke lapikumaks. Küpseta ca 15 minutit.