Lemon bar ja neli kaunist kuud

Lemon bar kõlab ikka igati etemalt kui selle eestipärane nimetus “sidruniruudud”. Tegemist on ikka tõelise magustoitude klassikaga – magus ja rabe küpsis, mida on katmas hapukas ja suus sulav sidrunivõie. Aaa.. miks nad on pruunid? Eks ikka seetõttu, et kasutasin Muscovado suhkrut. Mandlijahu kasutasin ka. Nii et võib öelda, et puha tervislik magustoit.

 

 

Tänaseks oleme me olnud neli kuud lapsevanemad ja mina isiklikult olen tasapisi hakanud aru saama oma lapsest. Miks tasapisi? Iga kord, kui ma mõtlen, et seekord tean, mis toimuma hakkab, siis ta kohe tõestab, et ega ikka ei tea küll.

 

Kaunitar on tänaseks 7-kilone ja 65 cm pikk! Ei ole just kõige pisem tüdruk..

Ta on üks suurepäraselt temperamentne laps. Suurem osa ajast on ta ülevoolavalt õnnelik. Kilkab ja saputab ja naeratab. Aga murdosa sekundiga võib suurest naeratusest kooruda suur skandaal. Kui talle midagi ei meeldi, siis olgu asi KOHE korda tehtud. Naine ikkagi.. Kui on kõht tühi, siis olgu toit KOHE serveeritud. Kui avastab, et mähe on märg, siis olgu see KOHE vahetatud. Kui ühtäkki hakkab igav, siis olgu KOHE meelelahutus platsis. Naine ikkagi..  Nii et üldiselt on tegemist väga lihtsa lapsega – niikaua kui kõik on tema meele järele, siis on suunurgad kõrvuni. Ptüi-ptüi-ptüi. Suurimad nutmised seni on olnud enamasti seotud sellega, kui pole õnnestunud õigel hetkel magama jääda ja sellest tekkinud üleväsimus. See üleväsimuse nutt on ikka päris korralik nutt. Ja no häält on talle ikka ka antud. Õnneks on see selline mahe ja madal, nagu ka minu hääl. Aga oi kui kõva… nagu ka minul.

Seoses häälega. Preili on lisaks kõigele äärmiselt solidaarne laps – kui keegi kisab, siis ta alati kisab kaasa. Aga üldiselt on teised kisajad temast poole vaiksemad. Mul tundub, et ta tunneb muret, et keegi ei kuule teise lapse nuttu ja aitab ikka omalt poolt kaasa.. 😀 Hästi kasvatatud. Üks kord pärast ujutamist ta nuttiski nii, et vaatas kõrvalolevat last ja nuttis, vaatas mind ja naeratas, siis jälle seda teist last ja nuttis jne 😀 Ilmselgelt ta ei tahtnud nutta.

 

 

Saan rõõmga öelda, et Kaunitar veedab aina enam aega omaette. Esimesed kuud pidin talle pühenduma 101% kogu tema ärkveloleku ajast. Nüüd kõigest 100%. Saan vähemalt kuuma (!!!) kohvigi rahus juua. Lõpuks ometi võib Kaunitar pool tunnikest vabalt iseennast lõbustada. Abikaasaga olles kuuldavasti võib isegi tund aega omaette asjatada. Sealjuures on ta tõeline lobamokk, nii et hea meelega lobisebki omaette ja ega tal neid kuulajaid olegi tingimata vaja. JÄLLE minusse!

 

 

Kultuurne laps Põhjakas!

 

Kaunitar on meil suur seikleja – mu emagi ütles, et Kaunitar on temast juba rohkem Eestimaad näinud. Oleme kaks korda käinud Võrumaal, Tartus, Pärnus puhkamas, korduvalt Valklas vanemate juures. Üsna palju olen teda igale poole kaasa võtnud olude sunnil (sest abikaasat pole kodus olnud) ja ta on seni end alati väga viisakalt üleval pidanud. Ptüi ptüi ptüi. Ma tahan, et me laps oleks sama sotsiaalne kui meie. Nii et pole siin mingit võõrastamist 🙂 Lisaks käime ujutamises korra-paar nädalas. Viimastel kordadel on ta end seal isegi liigutama hakanud. Varem arvas, et see on iganädalane spaapuhkus 😀 Aga pole siin mingit lebo! Meil vaja ju olümpiavõitjat treenida. Nagu abikaasa ütleb – ala võib laps ise valida, peaasi, et olümpiavõit tuleks. Minu panused on vasaraheitel.

 

 

Sidrunikreem, vaarikad, pistaatsiakreem, krõbedik ja mandlibiskviit

 

Kogu selles ülitoredas lapseasjas ma siiski püüan iseend mitte kaotada. Nüüd, kus abikaasa on kodune, on see ka natuke lihtsam. Teen taas rohkem süüa. Isegi torti olen teinud! Lisaks hakkasin taas zumbas käima! Kuigi kodus olen õnnelik, siis korra ära käies, end välja elades ja korralikult väristades, saab koju veel õnnelikumana tagasi tulla. Üldsegi ei ole ma selles suhtes kanaemalik, et ma nüüd ei tahaks lapse kõrvalt ära minna või ei usaldaks teda teistele jätta. Kui Kaunitar jääb abikaasaga koju, siis ma tunnen end nii kindlana, et sheigin end zumbas täiesti rahuliku südamega. Samuti on laps õnnelik ja rahul mu emaga koos olles. Nii et igasugused kodust ära käimised on minu jaoks olnud korralikuks puhkuseks. Aga ainult selleks, et veel rõõmsamana koju tagasi tulla.

Kui selle blogimise veel taas reele saaks, siis võiks öelda, et olengi iseennast taas leidmas..

 

 

Lemon bar ehk sidruniruudud

30 x 25 cm

 

Põhi

140 g võid, toatemperatuuril

100 g tuhksuhkrut

170 g mandlijahu

120 g nisujahu

Noaotsatäis soola

 

Täidis

2 muna

4 munakollast

130 g Muscovado suhkrut

3 suurt sidrunit

110 g võid

Noaotsatäis soola

 

Kuumuta ahi 180 kraadini.

 

Vahusta või tuhksuhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa ülejäänud põhja koostisosad ja sega tainas ühtlaseks. Suru tainas koogivormi, tee kahvliga sisse augud ja küpseta ca 20 minutit.

Vahusta kahe sidruni koor ja kolme mahl suhkru, soola, muna ja munakollastega vesivannil. Lisa või. Kalla saadud võie läbi sõela koogipõhjale. Küpseta veel 15 minutit.

 

Share Button
4 Comments

Leave a Reply