Kartuli ja spargli salat sooja peekonikastmega

Ja juba ongi värske kartuli aeg!

NOOT

Aga turult saab juba Itaalia ja Maroko värsket kartulit, mis natuke isegi meenutab kodumaist, ja värske kartuli sõltlane nagu ma olen, ei saa sellest kuidagi mööda jalutada. Kusjuures eelmisel aastal umbes täpselt sel ajal jäin rasedaks ja algasid kolm kuud täis praetud kartulit, keedetud kartulit ja kartulisalatit..

 

Mmm.. telefonipildid.. leidsin ühel päeval voodi servalt oma fotoka SD kaardi. See tundus nii vale koht talle olevat, et tõstsin ta ära “hästi nähtavasse kohta, et seda sealt teinekord kohe haarata”. Huvitav, kus see hästi nähtav koht küll olla võiks..

 

Tegelikult nüüd järele mõeldes ma oma rasedust enam üldse väga ei mäleta. Ju siis ei olnud midagi hullu.. 😀 Mäletan vaid selliseid fakte, mis minu jaoks tulid üllatusena. Näiteks see, et rasedus ei kestagi 9 kuud, vaid 40 +/-2 nädalat. Tundsin end alguses õige petetuna, et rasedus võib pea 10 kuud kesta. Samuti olin tõeliselt üllatunud, et kord kuus ei tehtagi ultraheli. Ausalt, ma arvasin, et rasedus seisnebki selles, et käin regulaarselt oma last ekraani vahendusel vaatamas. Vähe sellest, et kord kuus ei näe! Tegelikult näidatakse normaalselt kulgeva raseduse jooksul last emale vaid kaks korda! Milline jultumus! Tean-tean, ultraheli pole lootele hea.. Aga vot topsi peab küll kord kuus pissima! Peamised rasedusaegsed avastused olid aga need, et kõrvetised ei olegi kõhus jaaaa et lapsed luksuvad 😀 Võiks ju arvata, et kui sul kopsud on vett täis, siis sa ei luksu. Aga ei, Kaunitar luksus ikka paar korda päevas.. ja seni hoiab üleval kaunist traditsiooni luksudes kord päevas.

Naljakal kombel sünnitusest oli mul aga üsna õige arusaam. Eeldasin, et on sigavalus ja oligi sigavalus. Eeldasin, et valu saab millalgi ikka otsa ja saigi valu otsa. Küll aga oli mu ettekujutus rasedusest nagu mingist märulist, kus keegi sind sada korda kõhtu noaga lööb, taustal kisa ja kära. Tegelikult on pigem selline tunne, et keegi sada korda surub häääästi aeglaselt sulle nuga kõhtu ja taustaks vaid mingi metslase hääl, mis ei saa ju ometi sinu suust tulla. Kindlasti on sünnitusi, mis ongi nagu põnevusfilmis, aga üldiselt need esmasünnitused ikka on suuremas ulatuses vähemalt pikalt aeglased, rahulikud ja valusad.

 

Pildi tegi Mariann.

 

Aga vot imikuga kodus olekut kujutasin ma küll hoopis teistmoodi ette. Õigupoolest ei osanudki ette kujutada. Ma ei ole ju kunagi teinud saladust sellest, et olin tohutult lastekauge inimene.

 

Uni on püha!

Esimesed paar nädalat imikud teadupärast ainult magavad. Loodus on selle une nõnda seadnud, et emad saaksid pärast sünnitust taastuda. Mis saab pärast kahte nädalat? Selgus, et imikud magavad ikka edasi, lihtsalt edaspidi vajavad vanemate abi magama jäämisel, unefaaside üleminekul ja teinekord peab lihtsalt olema kõrval lapse und valvamas. Ühesõnaga kui ma just parasjagu Kaunitari magama ei pane, siis tõenäoliselt jälgin, millal ta unisuse märke ilmutab, ootan ta ärkamist või unefaasi lõppu, et lutt suhu panna, või imetlen magavat/ärkavat last. Ok, nii dramaatiline see ka pole. Lihtsalt tundub, et kogu elu keerleb Kaunitari magamise ümber, sest korralikult magav laps on ka ärkvel olles suurepäraselt heatujuline laps. See on ka üks paradoks, mis alguses noortel vanematel pähe ei mahu – mida rohkem laps magab päeval, seda rohkem magab ta öösel. St päeval lapse üleval hoidmine ei paranda ööune kvaliteeti. Samamoodi on veider see, et mida väsinum laps on, seda rohkem ta nutab ja seda raskem on teda magama saada. Ja noh, tegelikult ta ju magabki veel ca 15 h ööpäevas.

 

Mähkmevahetus? 

Praegu tundub see jube lapsik, aga ma arvasin, et mähkmevahetus kuulub noore vanema põhitegevuste hulka. Eks ta kuulub ka, aga tõeliselt marginaalse osana. Lisaks pole see pooltki nii ebameeldiv, kui ma ette olin kujutanud. Esiteks peab seda tegema kõigest 5-10 korda ööpäevas, sõltuvalt lapsest ja teiseks, juba kolmandast päevast alates käib see nii automaatselt, et sa isegi ei mõtle sellele, et nüüd vahetad mähet. Kuidas keegi saab üldse mõelda sellele, kui mingile eraldi tegevusele..

 

Noored emad ei jalutagi igavusest

Tänase postitusega ma ei jäta endast just eriti kirka kriidi muljet, aga ma tõepoolest mõtlesin, et noored emad jalutavad seetõttu, et neil pole lihtsalt targemat teha ja justkui peab lapsele värsket õhku tutvustama. Tegelikult jalutavad nad seepärast, et neil on vaja Endomondo challenge‘s teistest emadest rohkem kärukilomeetreid koguda 😀 NALIIII.. vist.

Liikuvas vankris on enamikul lastest kõige magusam uni ja une tähtsust ma teile juba seletasin. Nii et igal juhul lähen ma jalutama iga päev vaatamata sellele, et nõudekuhi ootab pesemist, söök tegemist ja koolituste kavad kokku panemist (jaaa, te näete õigesti, lähinädalatel ootavad mind kaks makroonikoolitust Tallinna Ülikoolis. Üks sai lihtsalt nii kiiresti välja müüdud, et teeme lisakoolituse. Varsti reklaamin Kaju Köögi lehel. Stay tuned).  Lisaks aitab värsle õhk ennastki tuulutada, natuke puhata ja end õhtusteks fiaskodeks ette valmistada. Mitte, et fiaskod oleks igal õhtul, aga lastega ei tea kunagi, mida õhtu toob..

 

Laps ehmatab!

On alles avastus, eksole. Esimene kord Kaunitar ehmatas selle peale, et vesteldes abikaasaga, hoides samal ajal last süles, küsisin natuke kõvema tooniga “Miks?”. Sellele järgnes nii lohutamatu nutt, et abikaasa pidi teda mitu minutit kussutama. Tänapäeval ei julge ma isegi aevastada ta ees, sest üks kord järgnes sellele vähemalt veerandtunnine nutt, sest pärast aevastust hakkasin luksuma ja minu luksumine ei olnud just kuigi rahustav 😀 Paar päeva tagasi ehmatas ta aga selle peale, et sulgesin krigiseva diivanisahtli. Terve õhtu oli kohe rikutud.

Siit jääb mulje nagu Kaunitar aina ehmatab. Tegelikult ta ongi umbes needsamad kirjeldatud kolm korda ehmatanud. Lihtsalt kui ta ehmatab, siis ikka südamest.

 

Laps ei joo vett ja ei taha pead vette panna

Kui keegi on 9 kuud vees veetnud, siis võiks ju eeldada, et tal on suur veearmastus. Ei?

Perekooli loengutes kuulsin esimest korda, et esimesel kuuel elukuul ei pea lapsele isegi vett andma, sest lapsele piisab emapiimast isegi janu kustutamiseks. See fakt oli eriti üllatav mu emale, kes mulle juba esimestel elupäevadel keedetud vett sisse jootis. Rääkimata siis nendest kordadest kui ma luksusin.

Ujutama minnes seletati esimesel korral aga seda, et kui last peadpidi kohe vette visata, siis võib ta nii ehmatada, et pärast veel isegi täiskasvanuna kardab vett. Nii me siis käime ujutamises ja harjutame “1-2-3, Kaunitar sukeldu!”, millele järgneb topsiga vesi pähe.

 

Imetamine ei olegi lapsemäng

Kui raske saab olla teisele inimesele rinna suhu toppimine? Senises elus pole see mulle raskusi valmistanud.. 😀 Mõtles Olga.

Selgus, et naisi, kellel imetamine esimesest päevast alates sujub, on ikka väga väike osa. Enamikul on ikkagi probleeme, kas lapsel rinna haaramisega, piima kogusega või näiteks minu puhul sooriga. Rääkimata siis sellest, et ma kuulun nende naiste hulka, kellel on iga kord imetades süda paha. Big win!

Kogu see soori asi on ka edasi lükanud minu suured plaanid trenni naasemisest. Nii et jube raske on imetamist endale igapäevaselt meeldivaks mõelda, aga üllataval kombel see mul ikkagi õnnestub! Kõige olulisem on ikka see, et Kaunitar saaks söönuks. Küll mina selle läikiva südame üle elan ja kunagi jõuan ka trenni tagasi!

 

Mis on üleväsimus?

See on see, kui sa keset ööd lapsele tund aega lutti tagasi suhu topid ja siis avastad, et vaeseke niheleb, sest ta on end kaelani täis kakanud. Või topid kassile lutti suhu ja imestad, miks ta seda limpsib.

Üldiselt on aga suurimaks avastuseks seni olnud see, kui mitte egoistlik ma oskan olla, kui on vaja.

 

Aga kus on spargel? Nõmme turult leidsin vaid valget sparglit, kuigi originaalretseptis oli roheline..

 

Retsept siit.

 

Kartuli ja spargli salat sooja peekonikastmega

Neljale

 

800 – 1000 g väikeseid värskeid kartuleid

150 g tükeldatud peekonit

200 g keedetud sparglit

4 – 6 redist, õhukeselt viilutatud

Peotäis hakitud rohelist sibulat

 

Kaste

3 sl peekoni praadimisest jäänud rasva

1 hakitud küüslauguküüs

2-3 sl õunasiidriäädikat

2 tl pruuni suhkrut

1 tl Dijon sinepit

0,25 tl musta pipart

Noaotsaga soola

 

Keeda kartuleid ca 15 minutit ja kurna. Lõika pooleks ja pane kaussi.

Kuni kartulid keevad valmista kaste. Prae peekon kuldseks. Tõsta peekon paberile kuivama. Peekonirasv sega ülejäänud kastmekomponentidega ja vispelda ühtlaseks kastmeks. Maitse ja vajadusel timmi veel kastet 🙂 Hoia serveerimiseni soojas.

Sega kõik koostisosas kokku ja serveeri.