Šokolaadikeeks banaani ja šokolaaditükkidega

Ma ei tahtnud ennetavalt viriseda.. Agaaaa pidin siin kaks nädalat lapsega kahekesi olema, sest abikaasa oli komandeeringus. Üldsegi tundub kohatu viriseda, sest on ka viie lapsega üksikemasid, kes saavad hakkama. Mis mina siis nüüd oma ühe imikuga hädaldan, eksole. Aga paras katsumus oli see küll, nagu arvata oli. Ise päris medalit nõudma ei hakka, aga need viie lapsega üksikemad võiksid küll medali saada.

 

 

Tegelikult on Kaunitar meil paras ingel. Ei tee suuri skandaale ja on muidu rõõmsameelne laps. Sülitan üle õla. Natuke on hellik ja tahab palju füüsilist kontakti ja armastust (kes oleks küll seda uskunud, et mina helliku sünnitan..). Aga seda pakun hea meelega. Kui ta jaurabki, siis enamasti üleväsimusest. Aga selles olen ju mina ometi süüdi, kui ma ei tabanud ära lapse väsimushetke ja ei aidanud tal õigel hetkel magama jääda.

Kogu selle üksi olemise juures oli tegelikult ainult üks probleem – ei saa ühtegi tegevust lihtsalt teha sellel ajal ja selles mahus kui seda teha tahad. Mulle väga meeldib lapsega tegeleda ja võiksin vabalt veel kaks nädalat üksi olla… kui vaid saaks teda iga päev paariks tunniks kellelegi teisele hoida anda 😀 Lihtsalt selleks, et saaks rahus pesemas käia, juua sooja teed, kodu ära koristada ja süüa teha. Seekord pidin leppima ühel päeval ühe tunniga, mil mu ema temaga jalutas, ja mõne päevaga, kui külalised käisid.

 

 

Kui üldse järele mõelda, siis minutaolise isepäise tsiki jaoks ongi lapse saamise juures kõige raskem see, et keegi teine ühtäkki dikteerib mu tegevusi ja päevakava. Vahepeal vedelemegi diivanil kahekesi, nina all laual on kruus ja mõni tühi pakend, kõrval vedelevad titeriided, jalutsis on minu fliis läbisegi fliistekiga ja põrandal on mõned lehed (Billy meil rotib ühe toataime küljest lehti ja mängib nendega..). Ühesõnaga sellised detailid, mille korda tegemine võtaks mul sekundi aega, aga tegeledes lapsega polegi mul seda sekundit. Jaaa siis ma lihtsalt istun ja vahin kurjalt neid detaile, kuni päeva lõpuks mõni vaba hetk ikka tekib. Pedandi probleemid.

Üks päev pidin kala fileerima – mul kulus selleks 5 tundi! Sealjuures võtsin kala kolm korda külmkapist välja, tegin kassidele valehäiret jaaaa panin külma tagasi 😀 Lõpuks nüsisin kala sellise paanilise kiirusega ära, et see nägi välja nagu oleks mu kassid seda oma hammastega fileerinud. Seda ikka olen maininud, et Paksul on ainult kaks hammast..?

Ma varem üldse ei mõistnud, miks emad ronivad oma vankrite ja lastega tipptunnil poodidesse, kui neil on terve päev aega seda teha ja saaks ju rahus hommikul käidud. Tõele au andes, olin ikka see silmi pööritav mõrd kaupluses, kui mõni järjekordne ema oma vankri ja röökiva lapsega meeleheitlikult kiirustavate “tööinimeste” vahel manööverdada üritas. Eelmisel nädalal aga sattusin ise poodi reede õhtul kell 17.30 😀 Esiteks ei olnud mul lihtsalt õrna aimugi, et on reede. Teiseks, läksin siis, kui lapse vankrisse sain. Viimane asi mu meelel oli see, kas on tipptund või mitte. Rääkimata sellest, kas mõni mõrd mulle silmi pööritab või mitte.

Rääkides väljas käimisest – Kaunitar sai oma esimese restoranielamuse kätte. Tegelikult on natuke piinlik ka. Käisime MuSus. Ma olin veendunud, et see on selline armas kodukandikohvik. Nagu Kohalik näiteks. Sestap läksin sinna julgelt lapsega kohale ja uksest sisse astudes sain aru, millise valearvestuse olen teinud – tegemist on siiski viisaka restoraniga. Ma ei arva, et lastega pered peaksid ainult kodus istuma, aga siiski olen veendunud, et restoran ei ole laste koht. Ei pea vast enam mainimagi, et olen see mõrd, kes restoranides vääksuvate laste poole silmi pööritab.. Lastega söömiseks on minu jaoks ok kohvikud ja pubid. Nüüd olen aga see inimene, kes ronib oma ühekuulise lapsega restorani. Ups. Mul oli nii piinlik ja terve aja lihtsalt hoidsin hinge kinni ja palvetasin, et ta oleks tasa. Samas olin valmis iga hetk põgenema. Minu õnneks tegi ta seal vaid ühe vaikse vääksu ja lõpuks jäi vaatamata kogu melule magama.

Nii palju siis minu silmade pööritamisest. Saan juba esimese kuu jooksul kõik tagasi 😀 Sealjuures põhimõtted on mul ju jätkuvalt kõik samad, ma ei arva, et tipptunnil lapsega poodi minek või restoranikülastus on hea mõte. Lapsega lihtsalt läheb nii. See näitab ikka väga selgelt, kui vähe lastetud inimesed ikka teinekord lastega inimesi mõistavad. Aga jube lihtne on esimese asjana hukka mõista.

 

 

Oma kahe tubli nädala jooksul olen küpsetanud umbes täpselt kaks korda. Mõlemal korral seda keeksi, sest see on nii heaaaaaa.

 

Šokolaadikeeks banaani ja šokolaaditükkidega

24 – 26 cm ümmargune keeksivorm

 

290 g jahu

40 g kakaod

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillsuhkrut

Noaotsatäis soola

250 g martsipani (vähemalt 50% mandleid)

120 g suhkrut

150 g võid, toatemperatuuril

3 muna

3 küpset banaani

100 g šokolaaditükke

 

Kuumuta ahi 180 kraadini. Sega kausis kokku jahu, kakao, küpsetuspulber ja sool.

Vahusta või suhkru ja martsipaniga heledaks kohevaks vahuks. Lisa ükshaaval banaanid ja seejärel ükshaaval munad. Sega kuivained juurde ja viimasena lisa šokolaaditükid. Kalla tainas vormi ja küpseta ca 60-70 minutit. Vajadusel kata pealt fooliumiga. Lase 15 minutit vormis jahtuda ja kummuta jahutusrestile.

Share Button
6 Comments

Leave a Reply