Lahtine mustasõstrapirukas
Tere, teie kadunud blogija siinpool.
Seda postitust olen alustanud juba viis korda ja kulunud on selleks umbes täpselt kuus päeva.
Mäletate, kui ma korrutasin, et ma pole emalikku tüüpi inimene? Ei? Mina igal juhul mäletan.
Selgus, et mul oli õigus. Ma ei olegi emalikku tüüpi, vaid KANAemalikku tüüpi 😀 Ei tunne end enam isegi ära. Ok, ok, tegelikult olen (enda arust) jätkuvalt sama terav ja targutav, aga kõiges, mis puudutab last, olen iseenda vastand. Ja kuna viimasel ajal 99% mu päevast (1% jääb hommikuse turboduši peale..) puudutab last, siis.. 😀
Kuidas see siis avaldub?
* Oma vaba aega (loe: lapse uneaega) veedan tihti vahtides, kuidas Kaunitar magab. Õnneks seda käitumist jääb tasapisi vähemaks ja olen viimase nädala jooksul jõudnud lausa kaks korda küpsetada makroone ja teinud kaks pirukat! Ja nüüd veel lausa blogin.. Tegelikult läks abikaasa lapsega mingile motomessile (eile paraadil soomukid, täna mootorrattad. Huvitav, mis järgmiseks?) ja andis mulle 2 tundi vaba aega – aja sisustamise valikus oli blogimine, magamine või lõunasöögi tegemine.
* Mulle meeldib last lohutada ja kussutada sellega, et võtan ta lihtsalt oma kõhu peale, kus ta üsna kiiresti jääb vait ja siis ka magama. Aga siis ma ei julge end enam liigutada ja istungi lapse all kinni, kuniks ta ära magab. Üks õhtu magas ta niimoodi 1,5 h. Vahepeal jäi õues juba pimedaks ja siis ma lihtsalt istusin paigal kottpimedas toas ja ei julgenud hingata.
* Olen oma toitumist jälgima hakanud! Mind pole kunagi morjendanud see, et gluteen ja küüslauk põhjustavad kõhus ebamugavustunnet. Noh, et saadav söögielamus on seda ikkagi väärt. Aga kui minu maitseelamus põhjustab ebamugavust mu lapsele, siis see enam pole seda väärt. Selle tulemusel varsti pean siin tatrablogi pidama hakkama.
* Ma kuulun titegruppi! See on küll selline pisike ja privaatne grupike ja seal saab rääkida asjadest, millega ei viitsi oma sõbrannasid koormata, aga ikkagi – Olga Kaju ja titegrupp.. Huh.
* Ostsin lapsele nimelise lutiketi.. APPI! Umbes kuu aega tagasi oleksin ma “sellise titulilu peale raha kulutamise” kulul veel üksjagu nalja teinud..
Pilt ja töö: Kariinibaby.
* Lasin Mallukal teha lapsest fotosid. Õigupoolest sain pakkumise, mille võtsin hea meelega vastu 🙂 Tegelikult olin pikalt kahevahel, kas tahan profifotosid või mitte. Ühest küljest nagu tahtsin ilmutamisväärseid pilte, aga teisalt.. Ei hakka siinkohal isegi mainima, mitu korda olen rääkinud, et mulle ei meeldi tänapäeva beebifotograafia. Kõik need korvikesed, kohvrikesed, lillekesed, kiigekesed ja muu titulilu, mille keskel on ära sätitud ja siis veel photoshopiga siledaks ületöödeldud beebi. Brr. Ei mõju siiralt.
Aga õnneks toimus fotosessioon juhuse tahtel meie kodus ja Mallukas tegi armsaid koduseid fotosid ja ma olen nii õnnelik, et meil need nüüd olemas on. Naljakal kombel oli tegemist ka esimeste Kaju perefotodega!
See laps küll sitse ja satse ilmselt kandma ei hakka.. 😀
Üks õige perekondlik pilt – abikaasa sätib juukseid, laps imeb käsi, mina keelan last… ja kass jalutab kõigi ees nagu kunn..
Ühesõnaga olen ehe näide sellest, et ei tasu kõvahäälselt targutada ja nalja teha nende olukordade üle, milles ise pole olnud. Oleks keegi mulle aasta tagasi näidanud mind emana, oleks ma saanud südamest naerda. Praegu tundub aga absurdsena see, et ma kartsin seda, et mulle beebid ei meeldi ja äkki ei olegi oma last sünnitades sellist valgustatud tunnet ja piiritut armastust. Ok, sellist filmilikku “laps pandi rinnale ja ma olin sekundiga armunud” elamust ma ei saanud. Pigem oli tol hetkel adrenaliinilaks ja tohutu kergendus ning rinnale asetati mingi väike ligane tulnukas. Samas paari päevaga oli tulnukast saanud imeline laps ja kiindumus kasvanud nii suureks, et ei mahtunud enam sissegi ära.
Mu kallis sõbranna ütles, et ta ei ole küll lapse-inimene, aga temast saab minu lapse inimene 🙂 Nii ongi. Ma ise samuti jätkuvalt ei vaata beebisid heldimusega ja ei ole lapse-inimene. Aga olen täielik oma lapse inimene 🙂
Huvitav, kas see kord sai must sõstar õigesti kirja..
Retsept mugandatud siit blogist.
Lahtine mustasõstrapirukas
26-28 cm pirukavorm
Põhi
200 g jahu
100 g võid
50 g tuhksuhkrut
1 muna
1 sl jääkülma vett
Noaotsatäis soola
Täidis
230 g mustsõstra toormoosi*
80 – 130 g suhkrut (sõltuvalt moosi magususest)
200 g vahukoort
3 muna
*Püreesta saumikseriga ja soovi korral suru läbi sõela.
Sega kuivained kausis ja pane kauss külmkappi 15 minutiks. Tõsta kauss külmast välja, lisa või ja näpi tainas kiiresti purutaoliseks massiks. Nüüd lisa muna ja vesi ning sega tainas ühtlaseks. Mida vähem ja kiiremini segad, seda parem on. Rulli tainas kohe jahusel laual lahti ja pane pirukavormi. Tee põhja augud ja tõsta vorm külmkappi vähemalt 4 tunniks kuni üleöö.
Kuumuta ahi 200 kraadini.
Pane põhjale foolium ning raskuseks kuivatatud herned vms. Küpseta põhja 15 minutit. Eemalda foolium ja raskused.
Täidise jaoks sega must sõstar suhkruga. Maitse, et täidis oleks parasjagu magus-hapu. Nüüd sega vispliga hulka muna ja vahukoor. Kalla täidis põhjale ja küpseta 180 kraadises ahjus ca 45 minutit.
Lase pirukal jahtuda ning seejärel tõsta külmkappi vähemalt paariks tunniks.
