Mandliküpsised šokolaaditükkidega ja juttu Kaju Köögi vidinatest

Üks lugeja palus mul kirjutada postitus sellest, mis tarvikuid ma köögis kasutan. Ma küll ise usun, et olen köögis üsnagi minimalistlik kokk, seda nii toodangu kui ka kasutatavate tarvikute koguse poolest (abikaasa, ära naera!). Aga need vähesed asjad, mis mind kokkamisel abistavad, on kõik väga aktiivses kasutuses ja olen nendesse väga kiindunud. Ja ise aina jahun teile, kuidas ma pole materiaalsete väärtuste inimene.. Enamik asju on vaatamata aktiivsele kasutusele olemas juba päris mitu head aastat ja seetõttu ma ei oskagi kohe öelda, kust neid praegu saaks.

 

Mandliküpsised šokolaaditükkidega – kas teile ka tundub, et üks küpsis naeratab eriti rõõmsameelselt..?

 

See küpsiste jahutusrest kuulub kindlasti kategooriasse “täiesti mõttetud vidinad… kuni neid üks kord kasutada saan”. Kuna kaldun olema enda arust kõiketeadja, siis on nii mõnigi asi siin elus, mille kohta olen kõvahäälselt kehvasti rääkinud.. kuni olen saanud siis seda asja proovida. Ma poleks elu sees endale ise seda resti ostnud, aga kuna sain kingiks ja kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis leidis see mu köögis kasutust. Esialgu ainult sihtotstarbeliselt, aga tänaseks eelkõige peegelglasuuriga töötamisel. Ja seda tuleb teadupärast üsna palju ette.

 

Aga kui nüüd rääkida lemmikvidinast, ilma milleta ei valmi pea ükski magustoit siin majas, siis selleks on spaatel (eriti see voolujooneline roheline spaatel, mis on täiesti ideaalne!). Spaatlid olevat meeste ja laste suured vaenlased, sest spaatli abil saab kõik kreemi kausist kätte ja nad ei saagi kaussi puhtaks lakkuda. Justnimelt sellel põhjusel on spaatel üks asendamatu kaaslane köögis, eriti pedandile. Ainult selle abil saad ikka kindel olla, et segad asju ikkagi täies ulatuses ja korralikult ühtlaseks. Samas kui ma varem eeldasin, et spaatel on kõigi jaoks elementaarne tarvik, siis olen oma makroonikoolitustel aru saanud, et enamik inimesi kasutab segamiseks ikkagi lusikat.. Minu jaoks on see täiesti müstika.

Pildil oleva rohelise Victorinox’i “tomatinoa” sain ma ehk 3 aastat tagasi Nami-Nami tordivõistluselt ja kasutan seda tänaseni kogu aeg. Kõige vähem küll tomati lõikamiseks.. 😀 Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik, et see nuga tänaseni ikka veel sama terav püsib. Sisuliselt lõikan sellega kõike peale lihatoodete. Samas, mis seal salata, teinekord ka lihatooteid.

Üks uuemaid vidinaid ehk kõigest aasta vanune on taimer-termomeeter. Esiteks peab igas normaalses köögis olemas olema taimer. Varem kasutasin selleks alati telefoni (milleks mulle ometi eraldi vidin, mis aega mõõdab, kui telefon saab sellega sama hästi hakkama?). Aga hea termomeetri otsingul leidsin Järve Selverist sellise ideaalse kaks ühes aparaadi, mida iga päev emmal-kummal otstarbel kasutan. Parim osa on loomulikult see, et termomeetril on pikk juhe ja võimalus määrata temperatuuri ülempiir. Nii et termomeetri otsa saab torgata liha sisse, määrata vajalik sisetemperatuur ja minna rahus südamega omi asju ajama.

Ja noh, igasugused spaatlid ja muud sirged asjad, on ühe pedandi ja tordimeistri parimad sõbrad.. 😀

 

 

Need, kes on mu juures koolitustel käinud, juba kindlasti ootasid, et me jõuaksime metallkausside (ja -sõela) kiitmiseni. Nimelt pean ma alati loengut sellest, miks on munavalgete vahustamiseks oluline kasutada justnimelt metallkaussi. Ma ise olen neid kausse hankinud vastavalt vajadusele, aga täna pildistamiseks korjasin nad kõik kokku ja avastasin endalegi üllatuseks, et mul on neid kokku 12 tükki! Samas arvestades nende odavat hinda, pikka eluiga ja praktilisust, on see üks tõeliselt väärt komplekt.. mille maksumus kokku on ikkagi odavam kui ühe edeva firmakausi hind..

 

 

Kõige kallim seade on mu parim köögi-sõber KitchenAid ja selle juurde kuuluv šokolaadi sulatamise pott. See on uskumatu, kui mugavaks lauapealne mikser elu teeb ja kui palju aega säästab! Rääkimata sellest, kui hea on šokolaadiga töötada spetsiaalse poti abil.. Ma siiamaani kilkan rõõmust iga kord, kui teen trühvleid.

Kusjuures mul on kusagil blogis salvestatud mustand sellest, kuidas naljatan selle üle, et välismaal kirjutatakse retsepte, eeldades, et tegija kasutab lauapealset mikserit. Aga tänaseks pean ise end juba tagasi hoidma, et mitte nii kirjutada..

Pildil on ka köögikaal, mille olemasolu on tänaseks nii elementaarne, et ma ei oskagi muud lisada. Samuti silikoonist pajakinnas. Jällegi üks tõeline õnnistus, sest selle kindaga ei libise asjad käest ja kuna tal on ka vooder, siis võib tõsta ka kõige tulisemaid asju (sisevoodri olemasolu soovitan alati jälgida silikoonkinda ostmisel, sest olen kuulnud, et voodrita kinnastega kiputakse ikkagi käsi kõrvetama).

 

 

Silikoonmatid ja sirged ahjuplaadid on üks kiiduväärt komplekt! Eriti need plaadid! Teate, kui palju rohkem sellistele plaatidele küpsetisi mahub, võrreldes tavaplaadiga? Veerandi võrra vähemalt. Lisaks saab sinna sirgelt peale asetada needsamad silikoonmatid. Ütlen täiesti ausalt, et klassikalisi ahjuplaate kasutan ainult siis, kui küpsetan midagi, mis on vedelal kujul esialgu, ja vajab ääri.

 

Köök ise ka! Ei peaks vast kedagi enam ammu üllatama, et see on minulikult minimalistlik… ja üldse mitte minulikult korras 😀 Lauad pühitud ja puha.

 

Retsept: Kuldne šokolaadiraamat.

 

Mandliküpsised šokolaaditükkidega

ca 25 tk

 

250 g nisujahu

100 g mandleid

100 g tumeda šokolaadi tükikesi

125 g tuhksuhkrut

250 g toasooja võid

1 suur munakollane

0,5 tl mandliekstrakti

 

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Vahusta või munakollasega heledaks kohevaks vahuks. Lisa ülejäänud koostisosad ja sega ühtlaseks massiks. Vormi saadud massist Kreeka pähkli suurused pallikesed ja aseta need küpsetusplaatidele 3 cm vahedega. Küpseta ca 22 minutit, kuni need on kergelt kuldsed. Lase plaadil taheneda ja tõsta jahutusrestile jahtuma.