Kirsikoogikesed

Olen teile kindlasti korduvalt rääkinud, et ma olen K-O-H-U-T-A-V tuulepea. See tuleneb eelkõige kärsitust loomusest – kogu aeg on kuskile kiire ja pole aega peatuda ning hetkeks aeg maha võtta. Niimoodi olen ma kooli korduvalt ilma seljakotita läinud, zumbat paljajalu tantsinud (jepp, kolm villi!), hommikul kaasa pakitud lõunasööki õhtul koju naastes esikupingilt leidnud (siinkohal on alati kaks võimalust – kas enda või abikaasa lõunasöök, sest üks on tuulepäisem kui teine), koduvõtmeid “kaotanud” (ja pärast seda, kui isa oli lukud vahetanud, siis ka leidnud näiteks kingaviksi karbist) või poodi läinud ostma asja, mille järel ma üks kord juba poes käisin.

 

dsc09419

 

Praegu on aga lood palju hullemaks läinud. Varem ma poleks uskunudki, et asi saab hullem olla. Never say never. Kui te kuulete naisi rääkimas rasedaajust ja mõtlete bla bla bla, nagu mina varem, siis teil pole õigus, nagu ka mul ei olnud õigus. Rasedusaegne hajameelsus on olemas. Mu hajameelsus on viimasel ajal niimoodi võimendunud, et ohoho. Ma ei tea, kas see on sellest, et peas nüüd nii palju uusi lisamõtteid või on need hormoonid või jumal teab mis veel. Aga ma olen konstantselt sellises olekus, et jätaks oma pea ka igale poole maha, kui see poleks keha külge kinnitatud. Eile õhtul hüppasin ma korra poest läbi, et osta ÜHTE asja – basiilikut (suurtemate koguste puhul teen alati telefoni poenimekirja). Lõpuks ostsin KAKS asja – saia ja kalamarja. Mitte, et mulle poleks meeldinud kalamarjasaia õhtusöögiks süüa. Aga pasta oleks meeldivam olnud. Mis seal ikka. Ühel eelmise nädala õhtul liikusin poes piimaleti suunas ja kustutasin nimekirjast maha juba vahukoore ja piima, mida kavatsesin kohe võtta. Kolme sammu jooksul unustasin aga vahukoore ära ja ostsin ainult piima 😀 … ja kui me reedel abikaasaga olime kohtingule minemas, siis suutsin mukkimise vahele ja vahetult enne välja minekut vähemalt viis korda oma telefoni “kaotada”. Viimane kord nii hästi lausa, et olin juba meeleheitest pisarate piirimail (sinna on viimasel ajal ka üsna lihtne jõuda), kui mulle MEENUS, et olin telefoni 5 minutit tagasi korraks voodi kõrvale laadima pand… jgngvfjmgnbjrft..

Kogu asja juures on jube hirmus ka see, et mu abikaasa on sama tuulepäine. Teinekord ehk hullemgi. Mina olen näiteks endale sisse harjutanud harjumuse, et kui ma istun autosse, siis ma kontrollin, kas koduvõti, pangakaart ja telefon on kaasas. Tema aga jätab oma telefoni ja rahakotti kogu aeg maha kuskile. Niimoodi me siis elamegi – kaks täiskasvanud tuulepead.

 

dsc09406

 

Tänane retsept on äärmiselt lihtne ja väga maitsva tulemusega! Kui ma ei oleks ise hetkel alkoholivaba dieedi peal, siis kindlasti oleksin kirsse immutanud brändi või Cointreau sees tunnike-paar, enne koogikeste sisse lisamist. Loomulikult oleks lisanud ka törtsu, või pigem paar, ka täidise sisse.

 

Kirsikoogikesed

ca 20 tk

 

400 g kirsse

300 g biskviiti

200 g võid, toatemperatuuril

250 g mascarponet

1 tl vanilli pastat

 

Glasuuriks – 300 g meelepärast šokolaadi

 

Purusta biskviit kaussi. Kurna kirsid ja suru natuke vedelikku välja ka. Kirsivedelik kalla kohe biskviidile, pooled kirsid pane kõrvale ja pooled kirsid purusta blenderis ning lisa biskviidile. Vahusta või mascarpone ja vanillipastaga. Sega või-mascarponevaht biskviidi hulka. Tõsta saadud mass vähemalt tunniks külmkappi tahenema. Nüüd vormi saadud massist meelepärase suurusega (ma tegin rummikoogi mõõtu) pallikesed, surudes iga pallikese keskele paar kirssi. Pane pallikesed tagasi külmkappi või sügavkülma.

Sulata šokolaad, kata sellega pallikesed ja kaunista. Säilita koogikesi külmkapis.

Share Button
15 Comments