Kaju pere Eurotrip Horvaatiani

Ma ausalt öeldes isegi ei mäleta, miks ja millal otsustasime me oma suvise eurotripi tänavu teha Sloveeniasse ja Horvaatiasse. Eks see vast abikaasa mõte oli.. Mäletan, et ta pakkus mulle minna suvel kaheks nädalaks Itaaliasse või Horvaatiasse. Üldiselt meeldib meil Eestis suvel puhata, aga ju siis kõhutunne ütles, et Eestis seda va suve tänavu ei tulegi.  Kuna ma olen Itaalias nõnda palju käinud (kuigi võiksin seal lõputult käia), siis idee uute riikide avastamisest kõlas seekord paremini. Tean-tean, “pool Horvaatiat on eestlasi täis suvel” ja “KÕIK käivad Horvaatias”. Üldiselt mind absoluutselt ei kõiguta, mida teised teevad, ja mul pole paanilist hirmu selle ees, et käitun nagu teised, ega ka põhimõtteid, et käin ainult seal, kuhu teised eestlased ei jõua. Niisiis ühtäkki, ehk millalgi kevadel, oli meil Horvaatia idee valmis küpsenud ja juulikuus teostasime selle ka ära.

 

Põhja-Horvaatia rannik

 

Reisimiseks laenasime tuttavalt väikese Vito bussi, mida abikaasa kõik need 6000 km üksi edukalt juhtis… Ah, et mida mina siis tegin? Eks ikka lahutasin bussijuhi meelt 🙂 Plaan oli samas bussis ka magada ja olla üldse oma liikumises spontaanne – teha seda, mis tundub parasjagu sel hetkel meelt mööda. Eks selle spontaansuse tingis kindlasti ka see, et kodutöö oli meil suuresti tegemata. Pole ühelegi reisile nii kehvasti ettevalmistunult sõitnud. Aga väikese igapäevase guugeldamise ja kohalike turismiinfode abil sai kõik väga sujuvalt välja uuritud. Õnneks kuni Tšehhini sain olla mina inim-GPS ja giid (“abikaaaaasa, mitu kilomeetrit meil veel Kaunasesse on? Aga mitu kilomeetrit Riia ringilt piirini on? Aga Suvalkist Varssavisse? Aga Varssavist Krakovisse?”). Üldsegi saime väga palju sõidetud vanakooli moodi ehk suunaviitade abil. GPSi lülitasime sisse väiksematel teedel, eriti mägedes, või otsides mõnd konkreetset aadressi või vaatamisväärsust.

Kui nüüd päris aus olla, siis meie reis algas hoopis.. pulmatortidest 🙂 Olin nimelt puhkuse esimeseks päevaks võtnud vastu oma selle suve ainukese pulmatordi tellimuse. Natuke närvipinget, natuke kirumist sooja köögi pihta, paar tundi ööund ja valmis nad saidki, kolme erineva sisuga tordid: maasika ja valge šokolaadi, vaarika-mojito ja pistaatsia-tsitruse.

 

Pildi autor: Gerry Sulp

 

Pulmatordid ära viidud, asusime kohe ka teele ja tubli abikaasa sõitis kohe Poolani välja. Ma ise olen Poolas üsna palju käinud, aga abikaasa mitte. Seega oli eesmärgiks võetud külastada enamvähem teele jäävaid kuulsamaid vaatamisväärsusi – Auschwitzi koonduslaagrit, Wielicka soolakaevandust, Częstochowa kloostrit ja hundikoobast. Kaks sinna sõites, kaks tulles, et teekond läbi Poola poleks lihtsalt hambad ristis kihutamine ja teede kirumine (kuigi minu üllatuseks on Poolas alles jäänud vähe teid, mida kiruda..). Auschwitzi koonduslaager oli ainuke vaatamisväärsus, mille ma vahele jätsin, sest olen seal kord käinud ja see ruum, kuhu on kuhjatud tonnides juukseid, jääb mind niikuinii elu lõpuni kummitama.. Samas arvan, et see on koht, mida tasub siin elus külastada – jätab oma brutaalse aususega väga kustumatu mulje.

Kusjuures sel ajal, kui läbisime Poolat, toimus Krakowis ülemaailmne kristlike noorte kogunemine, kuhu oli lausa Paavst kohale tulnud. Erinevate allikate andmetel oli Krakowis külastajaid 1-3 miljonit 😀 Poola statistika, pff… Kui meie liikusime Częstochowa Jasna Gora suunas, siis pidas paavst seal parasjagu missat. Mingi hetk hakkasid siis need missal olnud inimesed kõik meile vastu sõitma. Mina kukkusin loomulikult torisema, et nüüd jääbki meil see klooster nägemata, aga abikaasa raius, et proovime ikka. “Noo hea küll, ise tead, passime siis nendes ummikutes..” on Olga mõtted. Niisiis Częstochowasse sisse sõites võeti täpselt meie nina eest teetõkked maha ja meie sõitsime tühja linna sisse. Kloostri parkla oli peaaegu tühi ja isegi parkimise eest ei küsitud raha.. Vahel on ikka abikaasal ka õigus!

Częstochowa kloostri sissepääs.

 

Aga lõpuks siis Sloveenia, kus olime eesmärgiks võtnud looduses seiklemise. Külastasime korra küll ka Ljubljanat, aga see linn ei kutsunud isegi autost väga välja tulema.. Niisiis kiirustasime edasi Sloveenia Alpidesse, korrektsema nimetusega Julia Alpid.

 

Väsinud bussijuht. Niimoodi me siis elasimegi – buss tagant tühjaks tõstetud ja istmete asemel “voodi”ära tehtud.. Parkisime pooled ööd suvalistes kohtades ja pooled ööd pesemisvõimalustega kämpingutes, ühe öö Liina tagaõues kusagil Horvaatia tillukeses Barati (või oli see Borati?) külas ja ühel ööl lubasime endale majutust apartmendis!

 

Imeline Bledi järv mägede jalamil.

 

 

Debela Pec, 2015 m.

Ega mägede külastamine siis ometi saanud väikese seikluseta kulgeda. Nimelt suutsime me ära eksida. Kuna abikaasal oli kaasas GPS, siis ta vaatas, et matkarada on siiski väga lähedal, aga selle asemel, et mööda rada õigele rajale jalutada arvas ta, et väikese short cut‘i abil saame nagu naksti rajale tagasi… Pigem oli see naaaaaaaaaaaaaaaaaaktsi. Nii me siis neljakäpukil 1 h otse mäkke üle kivide, kändude ja kitsepabulate (kusjuures nägime ka päris mitu-mitu kitse!) ronisimegi. Aga maa oli tõesti lühike, ei saa öelda, et ta valetanud oleks.. Mina suutsin selle aja jooksul ära kulutada kõik maailma roppused ja vähemalt 5 korda lubasin surra ning sama palju ähvardasin alla tagasi ronida.. Ei ole välistatud, et ähvardasin isegi lahutusega.. Oh well..

Näete ikka seda voolavat VERD seal jala peal? Sain lausa vigastusi sellest pagana short cut’ist.. 🙂

 

Sõbrad mägiteedel. Teed olid ikka päris kurvilised – 70 km läbisime umbes 2 h…

Matkasellide lõuna. Menüüs oli 5 hakklihavorstikest hinnaga 8 EUR, 10 tk 10 EUR. Loomulikult ütles abikaasa, et pean tellima kümme. Kaheksa sai ta siis ise ära süüa.

 

“Abikaasa, palun naerata pildil!” Päris siiras naeratus, eksole.

 

Mägedes külastasime veel Idrija linnakest, kus oli omal ajal (eelmise sajandini) maailma suuruselt teine elavhõbedakaevandus. Seda kaevandust soovitan kindlasti külastada, sest seal hämaras ja rõskes kaevanduses saab üsna õige “ma olen maa all kaevanduses” tunde kätte ja giidil on palju põnevat rääkida. Või olen mina ainuke veidrik, keda sellised asjad paeluvad..? 😀

 

Idrija rahvustoit. Minu jaoks üks reisi meeldejäävamaid maitseelamusi. Pelmeenid kartuli ja maitserohelisega. Peal proovimiseks erinevad kastmed – Gorgonzola, puraviku (viis keele alla!) ja lamba.

Tegelikult tahtsime veel Sloveenias üle vaadata Postoina koopad, aga nähes seda rahvamassi parklates läks isu kohe ka üle. Niisiis põikasime hoopis korra läbi Itaalia Trieste linnast, sõime seal kaks gelatot ja edasi piki Sloveenia rannikut Horvaatiasse.

Sloveenia rannik.

Horvaatias oli meil suhteliselt rannakeskne puhkus. Kuigi meid jätsid need rannad üsna külmaks – puha kaljud ja kiviklibu. Aga D-vitamiini vaja ju saada.. Ühe päeva veetsime Krki saarel väga ilusal Baska rannal ja see jättis täitsa kustumatu mulje – rand oli nii tihedalt rahvast täis, et inimeste rätikud olid täitsa kohakuti, kohati naabrite rätikute peal.. Pärnu rannal on võrreldes sellega veel kõvasti arenguruumi.

Rand Pula tipus, Premantura rahvuspark

Väike jalaselfie Karlobagi rannas. Lõpuks olime nõus isegi lamamistoole päevaks rentima, et ei peaks kiviklibu peal piinlema.

Rand Zadari lähistel. Juba päris meeldiv klibu.

Ühel päeval ei olnudki rannapäeva! Rahvuspark Sjeverni Velebit.

Rahvuspargi teed viisid kuristikku..

Tegelikult Horvaatia väikesed linnad olid täitsa kenad..

Kuigi meil üldiselt oli üsna säästureis, siis minu poolt oli seatud üks tagasihoidlik tingimus – üks kord päevas ma tahan korralikult süüa ehk siis viisakas söögikohas ja seda, mida hing ihaldab. Minu jaoks on maitseelamus reisimise juures üks olulisemaid elamusi. Eriti mereäärsetes riikides (loe: mereannid!).

Mmm…

Mmmmmmm…

??? 😀 Sorri, abikaasa, aga… Selle maisiga oli meil tore lugu. Nimelt päevasel ajal sõime me pidevalt arbuusi ja mina sõin suht iga päev maisi, sest seal isegi kõige väiksemates randades müüakse keedetud maisi. Ühel kenal päeval palusin abikaasat, et ta tooks mõne ampsu. Niisiis ta läks puuviljaletti, tõi sealt arbuusi ja viskas mulle nina alla ühe toore maisitõlviku. Ma esimese hooga arvasin, et ta mõnitab mind. Aga siis selgus, et ta arvas, et maisi süüakse toorena.. 😀 Aga ürituse eest tuua naisele lemmikut rannasööki sai ikka oma plusspunktid kätte.

Ilmselgelt on tal aeg hakata peeti ja maisi sööma ning lõpetada see “mais haiseb nii vastikult” jutt..

Korralikus restoranis peab olema korralik vaade! Ja ega sel merel tagaplaanil ka viga ole..

Ühel päeval oli isu süüa vahelduseks liha. Tellisin siis pool kilokest..

 

Kuna Horvaatias oli palav ja rannik hakkas muutuma üksluiseks, siis keerasime otsa ringi ja läksime kaheks päevaks Ungarisse! Jällegi riik, kus mina olen omal ajal giid olnud, aga abikaasa ei olnudki käinud. Ühe päeva olime Balatoni ääres ja külastasime kuulsat Hevizi termaaljärve.

 

Balatoni ääres… Tea, kas juba oleks aeg pead kammida?

Balatoni helesinine vesi enne tormi..

Eks me ikka ühe kohustusliku guljašši kahe peale ikka ära sõime..

 

Teine päev Ungaris – Margareti saarel

Ühe päeva veetsime Budapestis – laenutasime rattad ja sõitsime 5 tunniga läbi kõik peamised vaatamisväärsused. Kui läksime rattaid tagastama, siis rattaid vastu võttev neiu oli väga mures – miks ainult 5 tundi? Kas rattad olid kehvad? Kas linn ei meeldinud? Et tavaliselt neil probleeme sellega, et inimesed ei too rattaid enne ööd ära.. 🙂 Aga tõesõna me sõitsime üle 20 kilomeetri ja ma näitasin abikaasale kõik vaatamisväärsused ära, mida teadsin.. 🙂 Päeva lõpetuseks leidsime juhuslikult väga vinge tänavatoidu nurgakese.

 

Õige giidina soovitasin abikaasale proovimiseks kohalikku langost..

Ise järasin maheveise burksi.. 😀

 

Ungarist sõitsime aga juba kodu poole. Tahtsime teha Slovakkias matkapäeva, aga ilm ei soosinuid meid. Eks saime siis Poolas rahulikumalt võtta..

 

Viimane lõunasöök reisil – üks korralik Poola pubitoit!

 

Kokku sõitsime umbes-täpselt 6000 km ja kahe peale kahe nädala jooksul kulutasime 1400 €. Umbes kolmandik rahast läks minu kapriisi alla ehk siis nendele “korralikele söögikordadele” 🙂 Money well spent, ütleks mina.