Septembrikuu mõtted, 2015
Ma ei tea, kas asi on selles, et tänavu oli kesine suvi, või selles, et mul ei olnud suvel puhkust, aga tänavu on sügisesse üleminek toimunud õige valutult. Õigupoolest nõnda kaunilt kuldne september on olnud kohati justkui suvekuu. Eriti selle poolest, kui kiiresti see kadus. Võibolla ma lihtsalt ei ole leidnud seda hetke, et peatuda – aeg maha võtta ja ümbritsevat elu ning kollaseks värvuvat loodust jälgida.. Too busy living? Vist jah. Samas mulle ei meeldi olla inimene, kes aina edasi kappab, asju sünteesimata. Tavaliselt ikka pean kõike jälgima ja nähtu üle mõtlema. Või siis ülemõtlema. Pahatihti ikka seda teist.
Ühel heal päeval jõudsin ma siiski pildistama, tänu oma kallile sõbrannale, kes arvas, et paar viisakat fotot ei teeks mulle paha. Haha. Tegelikult on lood nii, et kaamera ees seismine meeldib mulle umbes sama vähe, kui kaamera taga olek. Vast isegi veel vähem. Eriti kui ma spetsiaalselt kaamera jaoks poseerima pean. Seetõttu te minust just kuigi palju fotosid ei näe. Aga pole midagi, otsustasin suureks kasvada. Vähemalt selle koha pealt.
Pildi autor Getter Kuusmaa.
Ühel hoopis teisel päeval leidsin ma aga pildi, mis mind ehk veel pareminigi iseloomustab:
Mitte, et ma end päris mõrraks peaks, aga ega see iseloom mul teab mis kingitus ole.
Laiast maailmast natuke asjalikumaid uudiseid:
September kuulutati Maaeluministeeriumi algatusel Eesti toidu kuuks! Minu arust igati väärt algatus ja selle raames toimus nõnda palju põnevaid üritusi! Loodame, et sellega pandi alus uuele traditsioonile! Ahjaa, kuu raames Lõunakeskuses toimunud Eesti toidu peost on paar pilti üles pandud. Näete ka, kes on need Ehtsa Talutoidu märgi alla koondunud talunikud, keda ma aeg-ajalt promomas käin. Terav silm leiab ühelt pildilt ka Olga. Orienteeruda tasub lamba kannikate järgi.
Sügisandidest lendab iga päev nõnda palju uusi ja isuäratavaid retsepte peale. Näiteks kook karamelliseeritud pirnidega (autocorrect pakkus “karamelliseedritud”? Wtf?) ning eriti isuäratavad ja eriti ilusate fotodega mandli-õunamuffinid (Green Kitchen Stories on üldse üks väärt blogi, mil silma peal hoida!).
Seda ei juhtu just iga päev, et mind mõni Eestimaine toidublogi tordi tegemisel inspireeriks (tõele au andes olen seni tordialast inspiratsiooni vaid Merle blogist saanud), aga see astelpaju ja panna cotta tort näib nõnda hea ja kindlasti kuulub tegemisele!
Kas te olete ka karamelli fännid? Mina olen. Natuke isegi sõltlane. Seetõttu püüan pigem karamellist ringiga mööda käia. Ühel kenal päeval sattusin aga Pinterestis karamellifotode kogumikule ja seni ei saa seda peast. Oeh..
Tegelikult peaks ikka köögivilju rohkem sööma, kuldsete karamelli hõrgutiste asemel. TAI tegi septembris taas köögiviljade promomise kampaania, kus ka seekord on toredad blogijate retseptid. Mina küll seekord projektis paraku osaleda ei saanud, aga ringi kekslevaid köögiviljamehikesi ikka telekast ja linna pealt kohtan..
Praegu on vist kõik peale minu viigimarjalainel (lugemissoovitus – Kristeli postitus viigimarjadest). Jah, ma olen toidublogija ja mind jätavad viigimarjad üsna külmaks. Uskuge või mitte. Lääged asjad ei ole väga minu teema. Mina mõtlen sellele, et peagi on taas müügil maitsevad särtsakad tsitruselised, eriti veriapelsinid. Esimesed veriapelsinidega retseptid on igal juhul juba ootel! Ohh, seda ilu..
Ma ikka tihti vaatan välismaa blogisid ammulisui – kui veidraid retsepte ja ideesid inimestel ikka tekib. Ja eriti hämmastav on see, kui nad neid maailmaga jagavad. See lastele (??) mõeldud tort mängib küll absurdsete tortide esiliigas. Ühest küljest on see stiilse ja efektse väljanägemisega, aga teisalt – kummikarud, nonparellid, šokolaad ja krõpsud?
Rääkides välismaa blogidest – magustoidublogi Top With Cinnamon autor otsustas kaks kuud vältida suhkrut. See kõlab kuidagi.. valusalt 🙂 Ma ei arva, et suhkrut peab kahe käega suust sisse ajama. Samas, magusoidublogijana ma sellest loobuda ka ei suudaks – esiteks vajavad kõik kreemid maitsmist (eriti siis, kui käsil on torditegu) ja teiseks – küpsetamisel täitub kodu nõnda magusate lõhnadega, et nende lõhnade allikate maitsmata jätmine oleks patt!
Lõpetades natuke tõsisemal teemal – geograaf Mait Sepp kirjutas arvamusartikkli “Pesuvalgendi joomine on vaid jäämäe tipp”, pannes sõnades kõik selle, mida ka mina arvan. Kust ometi tuleb see inimeste pidev vajadus uskuda ratsa rikkaks saamist, imeravimeid, maagiat jms?
Viigimarjad on lääged, kui nad on toorelt korjatud ja siis kuskil tee peal valmivad. Sellepärats ongi palju retsepte, kus peab mett juurde panema ja neid kuidagi küpsetama. Päikeseküps viigimari on hoopis teine tera, ta ei ole muidugi apelsin, aga ta maitse tõmbab kuidagi teist moodi.Mina viigimarja küpsetamise fänn ei ole, aga toorelt suudan süüa hiigelkoguseid. Ma neist vist ainult toituksingi 🙂 Ja foie gras juurde viigimarja moosike on ka väga bro 🙂
Kui järele mõela, siis täiesti loogiline jutt, et rekka kastis “küpsenud” mari on lääge 🙂 Ju siis nad mu seetõttu külmaks jätavadki.. Vahemeremaades olen küll üsna palju käinud, aga kõik muud ahvatlused on ikka peale jäänud ja ma tõesti ei olegi viigimarju seal kunagi proovinud. Piinlik lugu!
Viigimarjamoosiga on natuke teine lugu, sest see mulle õige juustuga õiges vahekorras (natuke moosi ja paaaalju juustu) väga meeldib.. 🙂
Kniks!
🙂
Mulle meeldis Top with Cinnamoni suhkrust loobumise 2nädalane katse 🙂 Eriti meeldib, et ta mainis ära ka viimastel aastatel nii populaarsete “tervislike” suhkrute tegeliku omaduse (punastades pean ütlema, et paar aastat olin isegi sinisilmne, et saab olla tervislikku suhkrut. Piinlik! Aga turundajad – hea töö!). Tsiteerin Top with Cinnamoni: “Manuka honey, maple syrup, coconut sugar. Lots and lots of people are pushing them as healthier alternatives to sugar. Now, while they do contain some minerals and vitamins (and coconut sugar has less of an extreme effect on your blood sugar levels), they’re not that much different nutritionally than plain old granulated sugar. The only way I’d see using them being better for me is that they’re so so expensive that I’d probably end up using less just for the sake of saving money. They’re still sugar which spikes your blood glucose levels which then come crashing down an hour later leaving you hungry for more.”
Jaa! Kusjuures seda lugedes ma just mõtlesin sinu peale.. 🙂 Ka mina arvasin aastaid, et pruun suhkur on tunduvalt tervislikum kui valge..
Tänud heade sõnade eest 🙂
😉