Sidrunivõie.. ja natuke tordihullusest

Kui üldjuhul on toidublogidel oma teemad või mingigi suund olemas, siis tunnen, et mul ei ole. Kord räägin reisist, siis kommikunstist ja seejärel lihapraest. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, aga keeldun end defineerimast. Terve elu on mul peast läbi käinud ideed, mida tulihingeliselt teostan ja 5 minutit hiljem unustan. Oh, mu vaeseid vanemaid, kes ostsid mulle kalli rinnakaitse… ja siis ma paar kuud hiljem otsustasin, et karate treener teeb mulle liiga ja jätsin trenni pooleli.. Või siis, kui sain veel kallimad Nike naelikud, mis olid täiesti HÄDAvajalikud.. ent peagi sai kergejõustiku isu otsa. Tunnen, et blogi ei ole üks nendest järjekordsetest entusiasmi-hoogudest, ent vahelduv köögi-temaatika on seda küll. Nagu aru saate, vihjan hetkel tordihullusele, mis aina enam peale hiilib, ja minust on saanud entusiastlik algaja. Seejuures jään ikkagi realistiks, sest selge on see, et ma ei ole andekas kunstiinimene või sündinud tordimeister, pigem olen pedant ja väga korrektne. Kuna minu tehniline korrektsus tõi koolis alati ikkagi kunstiõpetuses 5 tunnistusele, siis miks ei võiks sellega ilusaid torte teha?

 

1073854_10200907968996511_522801659_o
Päris esimene martsipanikattega tort.

 

Eelkõige pidurdab mu entusiasmi… töö! Seda ma teadsin alati, et toidublogijad on suuremalt jaolt noored emad, aga nüüd on selge, et ka kodused kondiitrid on seda. Niisiis teevad torte kas elukutselised pagarid või noored emad või noored emad, kes juhuslikult on elukutselised pagarid (mitte 100%, aga üldjuhul nii nad jagunevad). Saate aru, et isegi tordikunsti tarbeid müüvad poed suletakse 5ks, sest mis normaalne inimene läheb pärast tööd torti küpsetama? Tordikunsti heidikuna ei jäägi mul muud üle, kui internetist kaupa tellida ja pidevalt oodata kuni see saabub. Kannatlikkus ei kuulu aga minu vooruste nimekirja..

 

20140221_075458
..siis kui esimest korda pritsimist proovisin..

 

Eelnevates postitustes mainisin, et kaks torti tegin retseptivõistlusele, mida olen aastaid imetlenud. Ega ma loodagi võita, vaid rohkem ehk silma paista, suure tähelepanuvajadusega nagu ma olen. Loomulikult ei küündi ma veel proffideni ja nendeni, kes aastast-aastasse võidavad. Te vaadake vaid neid töid! Ühel heal päeval ka mina teen midagi sama ilusat! Seniks aga harjutan! Niisiis, kui keegi soovib kodust torti, mis ei ole tehtud profi poolt, aga on see-eest väga maitsev ja odav, siis võtke aga ühendust 🙂 Praegu jagan aga Nami-Nami retsepti, mida kasutan sidrunivõide tegemiseks. See on ülimaitsev kreem, mida tihti tortide vahel kasutatakse. Samas on see väga maitsev ka lihtsalt lusikaga süües.. või saiale määrides.

 

IMG_9023
Teine kord läks pritsimine juba vähe paremini.

Sidrunivõie ehk Lemon Curd

1 – 2 sidrunit (1 dl mahla ja 1 sl riivitud koort)

3 muna

150 g tuhksuhkrut

100 g magedat toasooja võid

 

Pressi välja sidrunimahl  ja riivi ühe sidruni koor peene riiviga.

 

Kuumuta väikeses potis 2-3 cm vett keemiseni. Sega kuumakindlas kausis munad, suhkur ja sidrunimahl. Tõsta kauss kuuma vee kohale, nii et kausi põhi veega kokku ei puutuks. Kuumuta keskmisel kuumusel (71-72 kraadi), vispliga pidevalt munasegu kloppides, kuni segu pakseneb (seda on hästi tunda, kui visplit juba raskem liigutada). Tõsta pott tulelt, lase jahtuda natuke. Leigesse kreemi klopi juurde toasoojad võikuubikud ning sega juurde riivitud sidrunikoor.

 

DSC00056

Võie säilib jahedas paar nädalat.

Share Button
No Comments